Rahvastiku arvu suurenemine toob paratamatult kaasa surve ümbritsevale keskkonnale. Tarbimise ja tootmise suurenemisega tekivad jäätmeprobleemid. Toidujäätmed ja paberi lagundavad looduses leiduvad bakterid mullaks, kuid üha enam on kasutusel materjale, mille looduslik lagundamine nõuab aastasadu.

  Konservikarbid, klaas- ja plastpudelid, kilekotid, paberinutsakud ja toidujäätmed loobitakse segiläbi prügikastidesse ning veetakse prügimäele. Konservikarbid, plast ja klaas säilivad maapõues kümneid inimpõlvi. Mida siis teha prügiga? Et prahiuputusega toime tulla, on inimesed hakanud paljusid jäätmeid kasutama mitmekordselt.

Aastas tekib Eestis ühe elaniku kohta üle 300 kg olmejäätmeid. Kui arvesse võtta ka tööstusjäätmed, siis tuleb ühe eestimaalase kohta 10 tonni jäätmeid aastas.

Koos rahvastiku arvu kasvuga tõuseb jäätmete hulk, mida keegi ei töötle. Nii kasvavad linnade ümber prügimäed. Eestis on 394 ametlikku prügimäge, mida on meie väikese riigi jaoks liiga palju. Ja ikkagi on MAA, METSAALUSED ja TEEVEERED risustatud.

        Pakendite keskkonnasõbralikkus

Plastmassnõudest joomisel võib kogeda vahel iseäralikku maitset, nn "plastmassi maitset".  Lahustunud plastmassiosade sissesöömine võib põhjustada tervisekahjustusi. Ka plastmassesemete lõhnamine osutab sellele, et neist eraldub keemilisi aineid, mis võivad olla inimesele mürgised. Teadlased näevad kõvasti vaeva, et töötada välja tehnoloogiaid, mille järgi tootes oleksid plastmassid ohutumad nii inimese tervisele kui ka keskkonnale.

Keskkonnasõbralikumad pakkematerjalid on paber, papp, klaas, puit ning mõningad plastid, sest need on kõik ümbertöödeldavad või lagunevad looduses. Ka on nende materjalide töötlemine odavam ja lihtsam kui ülejäänud pakkematerjalide korral. Viimastel aastatel on proovitud toota plastmasse looduslikest toorainetest. Sellistest plastmassidest valmistatud pakendid peaksid loodusesse sattudes kiiresti lagunema ning sedamoodi reostus väheneb.

Suhtumise järgi klaastaarasse jagunevad eestlased põhiliselt kolmeks: 

• inimesed, kes elatuvad tühjade pudelite korjamisest ja müümisest 
• inimesed, kes viivad aegajalt kogunenud klaastaara vastuvõtupunktidesse
• inimesed, kes pole näpuotsagagi tühja pudelit puudutanud, pidades seda räpaseks klaaskorjuseks. 

Pakendite õigesti kasutamise tagamiseks peab olema kasutusel kindel märgistus. Märgistus peab näitama, kes ja mis materjalist pakendi valmistas, kui suur on selles taaskasutatud materjali osatähtsus.
Müügipakendi märgistamisel esitatav teave tarbijale peab olema selge ja arusaadav ning kindlasti sisaldama olulisemat infot pakendatud kauba kohta. 
 

Me peame saama pakendilt teada toidukauba nimetuse; koostisosad; netokoguse; minimaalse säilimise või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtaja; säilitamistingimused, kui toidukauba olemus seda nõuab; tootja, töötleja või pakendaja nime, aadressi ja asukoha, importtoodetel ka importija nime, aadressi ja asukoha.

Moraalist

Viimasel ajal propageeritakse igal pool keskkonnasõbralikku eluviisi. Tekib küsimus, miks? Kui öelda vanaemale, et ole hea, sorteeri enne põletamist või viskamist prügi ära, ei pruugi vanamemm mõista – miks? On ta ju terve elu olnud hoolikas. Kõik, mis kõdunev, on pandud kompostihunnikusse, põlev materjal pliidi alla või ahju ja muu kraam prügikonteinerisse või otse prügimäele. Kuidas ta siis nüüd äkki keskkonda reostab? 

Selleks, et kaitsta loodust meie endi jaoks, tuleb seda kaitsta meie endi eest.

Kuidas elada jälgides säästvat eluviisi? Kui kõik inimesed siseneksid poodi toidukorvi täitma mõttega: ostan sellise pakendiga toitu, mille pakendit saab ümber töödelda või kasutada korduvalt, siis oleks see juba esimene samm keskkonnasõbralikuma eluviisi poole. Teine samm tuleks teha kodus. See tähendab, et tarbime mõõdukalt ning samal ajal tekitame võimalikult vähe selliseid jäätmeid, mida saata prügimäele. Veelgi parem oleks aga see, kui iga pere hakkaks mõtlema, mida võib põletada? Kuidas annaks prügi sorteerida? Milliseid pakendeid võetakse vastu taarapunktides? Klaaspudelid ja purunenud purgid, mida ei viida taarapunkti, tuleks aga hoopis viia vastavasse konteinerisse. 

Kui inimesed mõtleksid igaüks kasvõi kordki päevas, millist toidupakendit eelistada, seaks see ka tehased ja tööstused suurema vastutuse ette. Eelistades keskonnasõbralikumat pakendit, eelistame ka teatud firmasid. See omakorda loob eluterve konkurentsi ja võidaksime meie kõik.