Keskkonna suhtes ideaalset pakendit ei ole olemas. Kõige säästlikum lahendus pakendijäätmete hulga vähendamiseks ja ühtlasi ressursside kokkuhoidmiseks on pakendi mittekasutamine.

  Pakendi taaskasutamine on:

Rohelise ehk säästliku mõtteviisi jaoks on pakendijäätmete põletamine võrdväärne prügimäele ladustamisega, sest põletamisel saadud energia ei kompenseeri sama pakendikoguse valmistamiseks kuluvat energiahulka, samuti on vaja kasutada looduslikku toorainet.

Jäätmeid on vaja sorteerida, sest nii säästame keskkonda. Taaskasutamiseks võetakse Tartus elanikelt vastu:

•  vanapaberit ja pappi
•  klaastaarat
•  plastpudeleid
•  vanametalli 

Taaskasutatavad pakendid tuleb suunata ringlusse tagasi!

Majapidamises tekkiv vanapaber ja papp tuleks viia vanapaberi konteinerisse. Edasi paber sorteeritakse, pressitakse ning pakitakse. Kuna Eestis puudub vanapaberit kasutav paberitööstus, realiseeritakse paber Venemaal ja Leedus. Paber on keskkonnasõbralik materjal, mida ümber töödeldes säästetakse nii puitu kui vett. Paberpakendilt otsige keskkonnamärke, mis näitavad, et pakend on valmistatud vanapaberist ja teda pole valgendatud klooriühenditega. 

Klaastaara tuleks viia taara vastuvõtupunkti, kust tühjad pudelid lähevad taaskasutusse. Klaastaara (värviline ja värvitu), mida ei saa kasutada ringluspakendina, tuleks viia vanaklaasi konteinerisse, kust klaas viiakse ümbertöötlemiseks AS -i Järvakandi Klaas. Klaas on keskkonnasõbralik , klaastaarat on võimalik korduvalt kasutada ja ka ümber töödelda.

Tühjad plastpudelid tuleks viia taara vastuvõtupunktidesse (5-10 senti tk.), kust nad eksporditakse ümbertöötlemiseks Rootsi ja Leedumaale.

Metallpakenditest (konservikarbid, joogitopsid) tuleks võimalusel loobuda, sest metallpakendeid ei saa korduvalt kasutada ja metalli ümbertöötlemine on energiamahukas. Energia tootmine põhjustab aga happevihmasid, kasvuhooneefekti, sudu.

Tetrapakendist tuleks võimalusel loobuda. Tetrapakend koosneb kilest ja papist, mahlapakenditel on lisaks veel ka alumiiniumkiht. Kihte on üksteisest raske eraldada, see välistab ümbertõõtlemise. Tetrapakendid tuleb saata prügimäele või põletada selleks ette nähtud ahjudes kõrgel temperatuuril.

Elame "plastmassiajastul".

•  LDPE - väikese tihedusega polüetüleen (õhukesed kilepakendid)
•  HDPE - suure tihedusega polüetüleen (läbipaistmatud plastpudelid)
•  PETE - polüetüleentereftalaat (läbipaistvad karastusjookide pudelid) 
•  PS - polüstüreen (jogurtitopsid)
•  PVC - polüvinüülkloriid (toidukiled)

 PP - polüpropüleen

Plast looduses ei lagune. Plastpakendeid ei tohi põletada. Näiteks PVC - polüvinüülkloriidi põletamisel tekivad väga mürgised klooriühendid dioksiinid. Isegi LDPE ja HDPE - polüetüleenide põletamisel võib eralduda mürgiseid aineid, näiteks siis kui põletatavad plastid sisaldavad värvaineid.

2003. aastaks ehitatakse Põlva linna külje alla bioplastitehas. Bioplastitehas hakkab nisu ja rukki hübriidi baasil saadud piimhappest tootma bioplasti. Bioplast laguneb looduses üsna lühikese aja jooksul. Teda saab kasutada ka toiduainete pakendite valmistamiseks.

Suhteliselt keskkonnasõbralikud materjalid toidukaupade pakendamiseks on on paber,
papp, klaas ja mõningad plastid (PE - polüetüleen ja PP - polüpropüleen).
Vähem keskkonnasõbralikud materjalid on tinatatud raud ja plast PS -polüstüreen. Kõige keskkonnavaenulikumad pakkematerjalid on alumiinium ja plast PVC-polüvinüülkloriid.

Lõpetuseks peaksime mõtlema ka oma kotile, millega käime toidupoes sisseoste tegemas. Kas on otstarbekas käia poes iga kord uue plastkotiga või peaks selleks tarvitama hoopis paberkotti või korduvkasutatavat riidest kotti? 

Vaata lisaks: http://www.ragnsells.ee