Rabakonn on üks kahest Eestis elavast nn pruunist
konnast, kes on oma suguvenna rohukonnaga välimuselt äärmiselt
sarnane, kuid vähem arvukas. Rabakonn on pisike, harilikult 5-7 cm
pikkune. Tema selg on pruun, hallikas või kollakas, enamasti selgete
laikudega. See muudab ta rohu, lehekõdu ja okaste vahel väga raskesti
märgatavaks. Tema kõht on enamasti hele ja mustrita (rohukonna kõhul
on marmorjas muster). Aprillikuus, pulmade ajal, värvuvad isased
konnad aga üleni siniseks, meenutades eksootilisi džunglikonni.
Üldiselt võib näha rabakonni ringi liikumas nii
päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski
õhtuti. Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral
sööb ta ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Ise on
täiskasvanud konnad toiduks kakkudele, toonekurgedele ja haigrutele,
aga ka sellised väikekiskjatele, nagu rebased ja erinevad kärplased.
Kullesed langevad sageli kalade ja suurte veeselgrootude saagiks.
Nastik võib aga ohustada nii kulleseid kui ka täiskasvanud konni.
Elupaikade poolest eelistavad rabakonnad märjemaid
biotoope kui rohukonnad. Neid leidub rabades, niisketel põllumaadel ja
rohumaadel, samuti veekogude ümbruses ja aeg-ajalt üleujutatavatel
aladel. Suurema osa ajast veedab rabakonn maismaal, kolides vette vaid
kudemise ajaks. Rabakonnad koevad suhteliselt hilja - alates aprilli
lõpupäevadest mai lõpu või juuni alguseni. Kudemiseks on oluline
rikkaliku taimestiku olemasolu veekogus ning kõige sobivamad paigad on
rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või rohuse põhjaga heinamaad, kuhu
kogunevad konnad ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt.
Kudemisveekogude läheduses võib näha, kuidas siniseks värvunud
väiksemad isased sõidavad suuremate, pruuni värvi emaste kukil.
Kudemine toimib portsjonite kaupa - üks emasloom
koeb kokku 2000-4000 muna, mis paiknevad 1 või 2 suure kudupallina,
mis oma olemuselt on 10-15 cm läbimõõduga sültjas klomp. Kullesed
kooruvad 2-4 nädalat pärast kudemist. Äsja moondunud konnad on 1-1,5
cm pikkused ja on aktiivsed päeval.
Rabakonn kuulub III kaitsekategooriasse ja on Eestis hinnatud ohulähedaseks liigiks - elupaikade hävimise ja kvaliteedi languse tõttu asurkonnad kaovad ja levila killustub. Rabakonna kullesed ja kudu on väga tundlikud igasugu reostusele. Samuti ohustab neid hukkumine autoteedel, mida kevadise sigimisrände ajal toimub massiliselt. Konni üle tee aidates tuleks kanda kindaid. Rabakonn ei ohuta inimesele kuidagi ohtu, sest pole mürgine. Küll aga kujutab inimene oma kätega ohtu konnale, kelle nahk on loodud kõike läbi laskma.