Rohukonn

Rohukonna nimetatakse koos rabakonnaga "pruunideks konnadeks". Võrreldes rabakonnaga on rohukonn arvukam ja laiemalt levinud, asustades väga eriilmelisi elupaiku. Rohukonna värvus on äärmiselt varieeruv - selg võib olla pruunikat, hallikat või oliivjat tooni, tavaliselt esinevad seal erineva kujuga tumedad laigud. Kõhupoolel on rohukonna nahk hele ja marmorja mustriga - see eristab teda rabakonnast, kelle kõhul muster puudub.

Rohukonn on üks laiemalt levinud kahepaikseid Euroopas, keda esineb isegi Skandinaavia põhjaosas. Eestis on tegu tavalise ja arvuka liigiga, kes mingil põhjusel siiski puudub Saaremaalt. Peamiselt tegutsevad rohukonnad maismaal, elades väga mitmesugustes paikades avamaastikest metsadeni. Ka Eestis leidub neid pea igal pool, kus vähegi leidub niiskust - parkides, aedades, niitudel, soodes, valgusrikastes metsades. Rohukonnad on aktiivsed nii päeval kui öösel.

Erinevalt rabakonnast veedab rohukonn talve veekogu põhjas. Aktiivseks muutuvad nad kevadel väga varakult - väidetavalt on neid nähtud isegi jää all liikumas. Pärast ärkamist algab ränne talvitumisveekogudest kudemisveekogudesse. Sageli on nendeks ajutised veekogud, üleujutatud luhad, tiigid või kraavid. Koos rändab väga suur hulk konni. Tavaliselt liigutakse umbes 1 km raadiuses, kuid üksikud isendid võivad ette võtta ka kuni 10 km pikkuseid rändeid.

Sigimisveekogu ääres häälitsevad isased nii päeval kui ka öösel, tehes suhteliselt vaikset nurruvat häält. Pärast viljastamist koeb emane 1-2 kudukämpu, mis on kleepuvad ja kuni 30 cm läbimõõduga. Kämpudes on kokku 700-4500 muna. Kämbud paigutatakse madalasse vette (tavaliselt kuni 30 cm sügavusele) taimestiku kohale või veepinnale ujuma. Mõnikord võib paljude emaste kudu moodustada veepinnale ühtlase katva vaiba.

Rohukonn on Eestis soodsas seisundis olev tavaline liik, kuid arvestades konnade suurt haavatavust keskkonnatingimuste muutumise suhtes, on ta siiski paigutatud III kaitsekategooriasse. Seni on rohukonnad elupaikade kadumisele ja kvaliteedi langusele vastu pidanud, olles üsna laia elupaikade valikuga liik. Ohuteguriks on veel massiline rändeaegne hukkumine autoteedel.