Ilves

Ilves on Eesti metsade ainuke kaslane. Kodukassiga teda segamini ajada on aga praktiliselt võimatu - nimelt on ta tavalisest kassist tubli 3-4 korda suurem. Tegu on pikkade jalgade ja tugeva kehaehitusega kiskjaga. Ilvese karvkatte värvus on varieeruv ja sõltub aastaajast, kuid üldjoontes on see kollakas, pruunikas või kergelt punakas ning selgelt eristuvate tumedamate tähnidega. Kõhupoolel on karv aga valge. Ilvese kõrvad on püstised ja nende otsas on 4-5 cm pikkused tumedad karvatutid. Näol on pikkadest karvadest moodustunud põskhabe. Ilvese saba on musta otsaga ja erinevalt kodukassidest on tema saba üsna lühike.

Kui kunagi oli ilveste perekond (Põhja-Ameerikas on oma ilveseliigid) levinud tõenäoliselt kogu põhja-poolkeral. Praeguseks hõlmab hariliku ilvese levila aga vaid Euroopa ja Aasia põhjaosa okas- ja segametsi. Baltimaadest lõuna poole jäävad Euroopas vaid üksikud isoleeritud levilalaigud, mis kattuvad suuremate mäestikega.

Ilvest näha pole lihtne. Lisaks niigi võimalikult isoleeritud elupaikadele on nad äärmiselt varjatud eluviisiga ning liiguvad peamiselt videvikus ja öösel. Nad elavad üksikult ja tegutsevad üldiselt kindla koduterritooriumi piirides. Veidi rohkem lootust on näha lumisel talvel ilvese jälgi. Need on ümarad, nagu kassil, aga kõvasti suuremad (täiskasvanud ilvesel lausa 8-10 cm). Jäljerida võib olla siksakiline või sirge. Jälgedel pole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke - esiteks suudab ilves oma küüsi sisse tõmmata, täpselt nagu kodukasski, lisaks on talveperioodil tema tallaalused karvased, mis aitab sooja hoida ja sammu pehmendada.

Ilvesed on väga osavad puu otsa ronijad, kuid vastupidiselt levinud arvamusele ei varitse nad kunagi saaki puu otsas. Suurema osa ajast tegutsevad nad siiski maapinnal ja seal toimub ka saagi varitsemine ja püük. Saakloom surmatakse tugeva hammustusega kaelapiirkonda ja lohistatakse siis tabamiskohast veidi eemale. Eestis püüab ilves enamasti metskitsi, kuid mingil määral ka jäneseid, kopraid, rebaseid, kährikuid, kanalisi ja närilisi. Parasjagu söömata jäänud osad võib ta peita lume või risu alla. Kuigi ta on lihatoiduline, võib ta sarnaselt kodukassidele aeg-ajalt näksida kõrrelisi või teisi rohttaimi, et soolestikku puhastada.

Jooksuaeg on märtsis ja sel ajal toimub ilveste kile kräunumine. Aastas on üks pesakond, aga emased ei pruugi igal aastal sigida, eriti kui piirkonnas napib toitu. Tiinus kestab 63-74 päeva ja pojad sünnivad mais. Poegimine toimub tavaliselt varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Alguses on pojad täiesti pimedad ja abitud ning kaaluvad vaid 300-500 grammi. 16.-17. päeval silmad avanevad. Emasloom hoolitseb nende eest üksi. Esimesel kahel elukuul toituvad nad eranditult emapiimast, kuid hakkavad siis järk-järgult tahkemale toidule üle minema, võõrdudes piimast 3 kuu vanuselt. 4-kuuselt on nad valmis pesast lahkuma, kuid jäävad ema juurde kokku üheks aastaks.

Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni. Suguküpsus saabub 2. eluaastal.