Halljänes - täiendav info

Halljänes

Liiginimi eesti keeles Halljänes

Liiginimi ladina keeles Lepus europaeus Pall.

Rahvapäraseid nimesid Haavikuemand, kikk-kõrv

Kehamõõtmed Tüvepikkus 50…70 cm

Kehamass 3…7 kg

Levik Eestis ja maailmas Levinud Põhja-Aafrikast Lõuna-Skandinaaviani. Ida suunas on levinud Uuraliteni ja Lõuna-Siberi steppideni. Eestis laialt levinud nii mandril kui ka saartel.

Arvukus Eestis Ligikaudu 40 000 isendit

Elupaik ja -viis Ta on päritolult stepiloom. Eestis asustab ta avamaastikke (peamiselt põlde ja heinamaid) ning metsaservi. Aktiivne on hommiku- ja õhtuhämaruses, sageli ka päeval. Paigatruud loomad, kes ei liigu reeglina eriti laialt ringi. Ööbimiskohaks on tal lihtne maasse kraabitud lohk.

Toitumine Taimtoiduline, kes eelistab liblikõielisi ja kõrrelisi. Talvel tarvitab ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Kuna tal on lihtsa ehitusega magu, siis on toidu paremaks omastamiseks välja kujunenud koprofaagia (enda väljaheite söömine). Tänu sellele suudab ta toidust omastada enamiku toitainetest ja energiast.

Sigimine Tavaliselt kaks, harva kolm korda aastas. Nad on polügaamsed loomad. Kevadises pesakonnas on tavaliselt poegi vähem kui suvises. Eestis on keskmiselt kolm poega pesakonnas. Tiinus kestab neil 40…44 päeva.

Areng Pojad on sündides hästi arenenud. Imetatakse poegi umbes kuu aega. Pärast seda pojad iseseisvuvad. Suguküpsuse saavutavad nad esimese eluaasta lõpuks.

Koht ökosüsteemis Halljänesel on palju vaenlasi: keskmised ja suured kiskjad, suured kullilised. Poegi ohustavad ka varesed ja rongad. Tugevat negatiivset mõju avaldavad ka põllumajanduses kasutatavad kemikaalid.

Ohustatus ja kaitse Jahiloom, keda võib küttida hagija, hurda või urukoeraga 1. oktoobrist 31. jaanuarini. Tarastatud aiandis võib neid maakonna keskkonnaameti loaga küttida aastaringselt.

Liiginimi eesti keeles	Halljänes
Liiginimi ladina keeles	Lepus europaeus Pall.
Rahvapäraseid nimesid	Haavikuemand, kikk-kõrv
Kehamõõtmed	Tüvepikkus 50…70 cm
Kehamass	3…7 kg
Levik Eestis ja maailmas	Levinud Põhja-Aafrikast Lõuna-Skandinaaviani. Ida suunas on levinud Uuraliteni ja Lõuna-Siberi steppideni. Eestis laialt levinud nii mandril kui ka saartel.
Arvukus Eestis	Ligikaudu 40 000 isendit
Elupaik ja -viis	Ta on päritolult stepiloom. Eestis asustab ta avamaastikke (peamiselt põlde ja heinamaid) ning metsaservi. Aktiivne on hommiku- ja õhtuhämaruses, sageli ka päeval. Paigatruud loomad, kes ei liigu reeglina eriti laialt ringi. Ööbimiskohaks on tal lihtne maasse kraabitud lohk.
Toitumine	Taimtoiduline, kes eelistab liblikõielisi ja kõrrelisi. Talvel tarvitab ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Kuna tal on lihtsa ehitusega magu, siis on toidu paremaks omastamiseks välja kujunenud koprofaagia (enda väljaheite söömine). Tänu sellele suudab ta toidust omastada enamiku toitainetest ja energiast.
Sigimine	Tavaliselt kaks, harva kolm korda aastas. Nad on polügaamsed loomad. Kevadises pesakonnas on tavaliselt poegi vähem kui suvises. Eestis on keskmiselt kolm poega pesakonnas. Tiinus kestab neil 40…44 päeva.
Areng	Pojad on sündides hästi arenenud. Imetatakse poegi umbes kuu aega. Pärast seda pojad iseseisvuvad. Suguküpsuse saavutavad nad esimese eluaasta lõpuks.
Koht ökosüsteemis	Halljänesel on palju vaenlasi: keskmised ja suured kiskjad, suured kullilised. Poegi ohustavad ka varesed ja rongad. Tugevat negatiivset mõju avaldavad ka põllumajanduses kasutatavad kemikaalid.
Ohustatus ja kaitse	Jahiloom, keda võib küttida hagija, hurda või urukoeraga 1. oktoobrist 31. jaanuarini. Tarastatud aiandis võib neid maakonna keskkonnaameti loaga küttida aastaringselt.