Soo-uruhiir on tumedamat karva hiir, tema selja värvus võib kõikuda roostepruunist tume-hallikaspruunini.
Soo-uruhiir, nagu nimigi näitab, on seotud soiste alade ja urgudega. Eestis on ta vaid paiguti levinud. Tema põhilisteks elupaikadeks on avamaastikud - eeskätt niisked ja rohurikkad alad nagu soised niidud, niiskemad heinamaad ja võsad.
Uruhiir kaevab omale ulatuslikke ja keerukaid urgudesüsteeme, mille käigud on hargnevad ja paljude väljapääsudega. Teistest eraldi paiknevad tagavarade kamber ja pesakamber. Viimane on eriti hoolikalt viimistletud ning vooderdatud paksu rohukihiga.
Soo-uruhiire toit on peamiselt taimne - ta näksib meelsasti rohelisi taimeosi ning igasuguseid, eriti aga teraviljade seemneid. Seemned moodustavad põhiosa ka talvetagavarast. Talvel laastavad uruhiired ka noori puid, närides nende koort. Uruhiired sigivad tavaliselt suveperioodil, märtsist oktoobrini, kuid soodsatel aastatel võib ka aasta ringi. Soo-uruhiir toob ilmale 3-6 pesakonda poegi, millest igaühes on 3-6 hiirepoega. Pojad on sündides paljad ja pimedad. Nende silmad avanevad 9-10 päeva vanuselt ning imetamine kestab umbes 2 nädalat. Suguküpseks saavad uruhiired vähem kui 2 kuu vanuselt - seega toovad kevadel sündinud hiired oma pojad ilmale juba suve lõpul. Uruhiirtel elu pole kuigi pikk - see ei ulatu üle 2-3 aasta. Üks põhjusi selleks on kindlasti vaenlaste rohkus - soo-uruhiired on toiduks kärplastele: nirkidele, kärpidele ja tuhkrutele, samuti rebastele, röövlindudele ja metssigadele.
Looduskaitse all ei ole.