Nattereri lendlane on keskmise suurusega nahkhiir, kelle karvkate on seljal hallikaspruun, kõhupoolel aga valkjas. Kahe värvuse vahel on selgepiiriline üleminek. Tema nägu on roosakas ja sageli karvadeta. Kõrvad ja lennunahk on hallikaspruunid. Välimuselt on ta sarnane veelendlase ja tiigilendlasega, kuid on Eestis neist palju haruldasem. Rohkem on tema leiukohti Ida- ja Lääne-Virumaal, samuti on neid mõned korrad kohatud Tartu- ja Raplamaal.
Eesti ja Lõuna-Soome jäävad Nattereri lendlase levila põhjapiirile, mis on ilmselt nende harulduse põhjuseks. Kesk- ja Ida-Euroopas on tegu aga suhteliselt tavalise ja arvuka liigiga. Nende elupaikade seas leidub nii leht- kui ka okasmetsi. Nad eelistavad pigem avatud puistuid, milleks sageli sobivad lisaks vanadele metsadele ka pargid või istandused. Avamaastikku nad enamasti aga väldivad, hoidudes siiski puude lähedusse. Toiduotsingutel võib ta lennata ka veekogude kohal.
Nagu teisedki nahkhiired, on ka Nattereri lendlane öise eluviisiga ja kasutab pimedas ringi liikumiseks kajalokatsiooni - ülikõrgeid ultrahelihäälitsusi, mis mõne objektiga kokku põrgates tagasi peegeldavad. Tema põhitoiduks on erinevad putukad, kusjuures peale lendavate putukate õhust püüdmise söövad Nattereri lendlased ka mittelendavaid putukaid ja ämblikke, noppides neid puulehtedelt või lausa maapinnalt.
Päevase aja veedavad Nattereri lendlased
varjepaikades. Selleks sobivad hästi puuõõned, nahkhiirte
varjekastid või hooned. Talveks varjuvad nad samuti, et jääda
talveunne, sedapuhku aga juba koobastesse, mõisakeldritesse,
mahajäetud kaevanduskäikudesse või mujale, kus oleks talvel
suhteliselt ühtlane temperatuur. Paaritumine toimub juba eelmisel
suvel, sügisel või ka talvitumispaigas, kuid emasloomad viljastuvad
alles kevadel pärast talveunest ärkamist. Siis kogunevad nad 5-20
kaupa poegimiskolooniatesse, samal ajal moodustavad isasloomad
eraldi kolooniaid. Juunis või juulis sünnivad pojad, keda on
tavaliselt üks korraga. Juba 3-4 nädala pärast toimub nende
lennuvõimestumine ja iseseisvumine.