Pruunkaru

Karu on tugeva kehaehituse, lühikese ja jämeda kaela ning suure peaga loom, Eesti suurim kiskjaline. Tema pikk ja tihe karvastik on värvuselt mustjaspruun või punakaspruun. Saba on lühike ja karvade seest vaevu nähtav.

Kunagi olid pruunkarud levinud kogu põhjapoolkera metsavööndis. Praeguseks on nad aga kadunud mitmel pool oma ajaloolisest levilast, jäädes alles vaid Põhja-Euroopasse, Venemaale, Himaalaja mäestikesse ning Põhja-Ameerika loodeosasse. Lisaks on Euroopas veel mõned isoleeritud populatsioonid - Alpides, Karpaatides ja Püreneedes. Eesti ja Põhjamaade asurkonnad on tihedalt seotud Venemaa omaga, olles osa kõige suuremast ja elujõulisemast karupopulatsioonist. Kuigi üldiselt on pruunkarude arvukus suur, killustub nende levila järjest enam elupaikade kadumise ja otsese inimtegevuse tõttu. Eestis on karude arvukus viimaste aastatega kasvanud, ulatudes kohati pea 1000 isendini.

Pruunkarud elutsevad metsastel aladel ja on üksiku eluviisiga. Kevadel ja suvel varjavad nad ennast tihedamas taimestikus ja liiguvad ringi peamiselt öösiti. Kevadeti söövad karud peamiselt erinevaid õistaimi, näiteks naati, mets-harakputke, seaohakat, võililli jne. Suvel aga söövad nad põhiliselt loomset toitu, nagu sipelgad või pisiimetajad. Sügisel tuleb rohkem ette ka päevast aktiivsust, kuna talveks on vaja omale korralikud rasvavarud koguda. Sellel aastaajal moodustab suurema osa nende toidust energiarikas taimne toit, näiteks õunad, marjad või teravili. Võimaluse korral sööb karu ka mett ja mesilaste noorjärke, kusjuures mesilasepesa või mesitaru leitakse hääle järgi.

Erinevalt levinud ütlustest ei maga karu talveund, vaid teeb taliuinakut. Erinevus on selles, et tema ainevahetus ei aeglustu nii suurel määral ning soojemate ilmade või häiringu korral võib karu ringi liikuda ja vajadusel ka uue puhkekoha leida, mida talveune magajad kunagi ei tee. Novembri teises pooles valmistab karu endale ette talvise pesa, mis tavaliselt asub tuulemurrus või tihedas kuusenoorendikus. Ta kraabib pinnasesse lohu, mille põhja tassib veidi puuoksi, lehti, rohtu või sammalt, vahel jääb magamisase ka vooderdamata. Taliuinak kestab märtsi-aprillini, poegadega emased väljuvad pesast veidi hiljem.

Karude jooksuaeg on maist juulini. Pojad sünnivad jaanuaris, ema taliuinaku ajal, ja on sündides võrreldes täiskasvanud karudega imetillukesed, kaaludes vaid 350-400 grammi. Tavaliselt on pesakonnas 2-3 poega, emakaru jääb nendega pessa neljaks kuuks. Pärast pesast väljumist hakkavad pojad koos emaga maailma avastama ning emapiimast võõrduma. Ema valvsa pilgu all õpitakse selgeks kõik oskused, mida karul elus vaja läheb. Järgmisel talvel teevad suureks kasvanud karupojad uinaku veel emaga koos, järgmisel kevadel asuvad aga iseseisvat elu elama.

Pruunkaru ei ole Eestis looduskaitse all, kuid on Euroopa Liidus rangelt kaitstav liik. Siiski on Eestile tehtud erand - nimelt on karu meil jahiuluk, kuna siinne populatsioon on suhteliselt heas seisundis. Kuna karud on segatoidulised loomad, võivad nad aeg-ajalt toiduotsingutel inimese lähedusse sattuda, näiteks käia viljapõldudel, õunaaedades või mesitarude juures. See põhjustab aga arusaadavalt muret, sest karuga ei soovi ükski inimene liiga lähedalt kokku saada. Seetõttu peetakse vajalikuks karude arvukust ohjata. Aeg näitab, kas karudele jääb veel Eestisse piisavalt palju paksu metsa, et inimest vältida - tõsi on, et karu pelgab inimest vähemalt sama palju kui inimene karu.