Hunt - täiendav info

Hunt

Liiginimi eesti keeles Hunt e. hallhunt

Liiginimi ladina keeles Canis lupus

Rahvapäraseid nimesid Susi, kriimsilm, võsavillem, hall hunt, hallivatimees, metsakutsa, metsakoer, metsahall, metsapeni, laanepeni, pajuvasikas, pajuvillem, pühajürikutsikas, lambavaras, kõrvekutsikas, sorusaba, sorgsaba, hallsaks

Suurus Tüvepikkus 110-140 cm, saba pikkus 35-50 cm, turja kõrgus 80-85 cm. Kaal 30-45 kg. Isased on emastest suuremad.

Levik ja arvukus
Levinud Põhja-Ameerikas tundravööndist kuni USA põhjaosani ja Euraasias kuni Araabia poolsaare ja Indiani. Eanmuses Kesk- ja Lääne-Euroopast välja surnud, alles vaid üksikutes mägistes piirkondades. Eestis levinud kogu mandril ja suurematel saartel. Meil elab ~25 pesakonda.

Elupaik ja eluviis Eelistab vähese inimmõjuga alasid - metsi või vähese kultuurmaastikuga paiku. Sigimisajal seotud urgude või pesadega - asuvad kohtades, kus inimene liigub harva, nt rabasaartel või tuulemurdudes. Öise eluviisiga, elavad karjadena. Territoriaalsed loomad, kodupiirkonna suurus 250-500 km2.

Toitumine Kiskja. Talvel põhitoiduks sõralised ja pisiimetajad. Võimalusel toitub ka teistest selgroogsetest, nt kobras, jänes, kährik, rebased, linnud, kahepaiksed, roomajad. Sööb ka raipeid.

Sigimine Jooksuaeg veebruaris. Paarituvad ja poegi saavad vaid karja domineeriv paar. Tiinus kestab 2 kuud, kutsikad sünnivad mais. Pesakonnas keskmiselt 3-7 poega.

Kasv ja areng Sündides kaaluvad pojad 300-500 g. Emapiimast võõrduvad 2-kuuselt. Vanemad tassivad pesa juurde liha oma maos, oksendavad selle siis poegadele välja. Pojad jäävad vanemate juurde vähemalt aastaks. Suguküpseks saavad aastaselt. Looduses võivad elada kuni 14-aastaseks.

Ohustatus ja kaitse Euroopas kaitstav liik, kuid Eestis üsna hea seisundi tõttu jahiuluk. Peale inimese hundil vaenlasi pole, enim mõjutabki nende arvukust küttimine. Kuna sobivate elupaikade vähenedes satub hunte järjest rohkem ka inimasustusse ja nad võivad mõnikord koduloomi murda, on suureks ohuks nende vaenamine ja salaküttimine.

Liiginimi eesti keeles	Hunt e. hallhunt
Liiginimi ladina keeles	Canis lupus
Rahvapäraseid nimesid	Susi, kriimsilm, võsavillem, hall hunt, hallivatimees, metsakutsa, metsakoer, metsahall, metsapeni, laanepeni, pajuvasikas, pajuvillem, pühajürikutsikas, lambavaras, kõrvekutsikas, sorusaba, sorgsaba, hallsaks
Suurus	Tüvepikkus 110-140 cm, saba pikkus 35-50 cm, turja kõrgus 80-85 cm. Kaal 30-45 kg. Isased on emastest suuremad.
Levik ja arvukus	Levinud Põhja-Ameerikas tundravööndist kuni USA põhjaosani ja Euraasias kuni Araabia poolsaare ja Indiani. Eanmuses Kesk- ja Lääne-Euroopast välja surnud, alles vaid üksikutes mägistes piirkondades. Eestis levinud kogu mandril ja suurematel saartel. Meil elab ~25 pesakonda.
Elupaik ja eluviis	Eelistab vähese inimmõjuga alasid - metsi või vähese kultuurmaastikuga paiku. Sigimisajal seotud urgude või pesadega - asuvad kohtades, kus inimene liigub harva, nt rabasaartel või tuulemurdudes. Öise eluviisiga, elavad karjadena. Territoriaalsed loomad, kodupiirkonna suurus 250-500 km2.
Toitumine	Kiskja. Talvel põhitoiduks sõralised ja pisiimetajad. Võimalusel toitub ka teistest selgroogsetest, nt kobras, jänes, kährik, rebased, linnud, kahepaiksed, roomajad. Sööb ka raipeid.
Sigimine	Jooksuaeg veebruaris. Paarituvad ja poegi saavad vaid karja domineeriv paar. Tiinus kestab 2 kuud, kutsikad sünnivad mais. Pesakonnas keskmiselt 3-7 poega.
Kasv ja areng	Sündides kaaluvad pojad 300-500 g. Emapiimast võõrduvad 2-kuuselt. Vanemad tassivad pesa juurde liha oma maos, oksendavad selle siis poegadele välja. Pojad jäävad vanemate juurde vähemalt aastaks. Suguküpseks saavad aastaselt. Looduses võivad elada kuni 14-aastaseks.
Ohustatus ja kaitse	Euroopas kaitstav liik, kuid Eestis üsna hea seisundi tõttu jahiuluk. Peale inimese hundil vaenlasi pole, enim mõjutabki nende arvukust küttimine. Kuna sobivate elupaikade vähenedes satub hunte järjest rohkem ka inimasustusse ja nad võivad mõnikord koduloomi murda, on suureks ohuks nende vaenamine ja salaküttimine.