Mingi ehk ameerika naaritsa looduslik levila on Põhja-Ameerikas - Kanadas ja USA põhjaosas. Euroopas on tegu invasiivse võõrliigiga, kes toodi siia kunagi karusnaha saamise eesmärgil. Tahtlikult neid loodusesse palju ei lastud, küll aga õnnestus sageli mõnel loomal karusloomafarmist põgeneda. Niisiis on alguse saanud metsikud populatsioonid, kes nüüdseks on laialt levinud ja arvukas peamiselt Põhja- ja Ida-Euroopas, aga kohati ka mujal.
Mink on sihvaka kehaehitusega ja lühikeste jalgadega kärplane, kelle karvastiku värvus varieerub tumepruunist mustani. Ta on välimuselt väga sarnane euroopa naaritsale ning nende liikide eristamiseks tuleks vaadata valge värvuse osakaalu mokkadel. Kui mingil on ainult alamokk valge, siis euroopa naaritsal on valged nii üla- kui ka alamokk.
Lisaks välimusele on mink euroopa naaritsaga sarnane ka elupaikadelt ja eluviisilt. Just see on põhjus, miks mink on niivõrd invasiivne. Nimelt on ta euroopa naaritsa välja tõrjunud, kuna on pisut vähem nõudlik ja natuke edukam. Kuigi euroopa naaritsa käekäik ei olnud ka enne kiita, võib öelda, et mingi naturaliseerumine Euroopas on põhjus, miks nad väljasuremise äärele viidi. Eesti loodusest oligi euroopa naarits välja surnud, kuniks Hiiumaale üks populatsioon kunstlikult taasasustati. See ongi tänapäeval üks naaritsa viimaseid pelgupaiku Euroopas.
Miks on siis mink nii edukas? Esiteks on ta euroopa naaritsast pisut suurem, kuid toitub sarnastest objektidest (kalad, kahepaiksed, pisinärilised jne...), mistõttu pakub ta tugevat toidukonkurentsi. Teiseks elutsevad nad euroopa naaritsaga sarnastes elupaikades, eelistades puhtaveelisi kiirema vooluga jõgesid, mille ääres oleks tihe taimestik. Erinevalt naaritsast suudab mink aga hakkama saada ka aeglasema vooluga jõgede ääres või isegi seisuveekogude kaldal. Seega ei olnud euroopa naaritsatel enam kuskile minna, mingil aga küll. Kolmandaks peitub mingi edu võti ühes nende sigimiskohastumuses. Nimelt esineb neil, nagu ka paljudel teistel imetajatel, hilinenud implantatsioon, mis tähendab, et pärast munaraku viljastamist ei hakka loode arenema kohe, vaid mõningase viivitusega, et pojad saaksid sündida soodsamal aastaajal. Euroopa naaritsal selline kohastumus puudub, mis tähendab, et kuigi sigimine toimub mingiga sarnasel ajal, sünnivad naaritsa pojad pisut varem kui mingil. Seetõttu on mink poegade üleskasvatamisel naaritsast edukam, kuna poegadele on rohkem toitu saadaval.