Luts

Luts on ainus magevees elav tursklane. Teda iseloomustab pikk  ja hästi paindlik ruljas keha ja konna pead meenutav lai lame pea. Suu on lai, alalõug veidi lühem. Alalõual on üks pikem poise ja kummagi ninasõõrme juures lühike poise. Esimene seljauim lühike, teine pikk. Selg pruun või mustjaspruun, kõht valkjas. Keha ja uimed marmorimustrilised, pisikesed soomused paiknevad limase naha sees. Sellisena saab ta hästi kivide vahele varjuda. Luts võib kasvada kuni 1 m pikkuseks ja kaaluda kuni 34 kg. Eesti vetes selliseid hiiglaseid küll pole.

Luts on puhta vee ja külmalembene kala. Ta on levinud ainult põhjapoolkeral puhtaveelistes veekogudes. Eestis leidub teda enam kui sajas jões ja järves ning magestunud merelahtedes. Lutsu peetakse öise eluviisiga kalaks, kes väldib päevavalgust. Sellele vaatamata kasutatakse sportliku kalapüügi korral lutsu peibutamiseks lõkkevalgust. On kindlaks tehtud, et luts orienteerub peamiselt haistmismeele abil. Seetõttu on ka selge, miks parasiitidest kahjustatud poolpimedate lutsude toitumisvõime pole nõrgenenud.

Luts sigib meie mageveekaladest ainsana talvel jää all ning väikese õlitilgaga marjaterad arenevad põhja lähedal. Pisikesi marjaterei on väga palju ja nende haudeaeg on pikk. Koelmud asuvad peamiselt jõgedes, aga ka järvedes ja isegi meres liiva-kruusasel põhjal väga erinevates sügavustes.

Luts on röövtoiduline kala. Nooremad kalakesed toituvad vesikirbulistest, limustest ja kalamaimudest. Täiskasvanud luts kasutab toiduks väikseid kalu: kiisk, ahven, tint, rääbis. Kõige aktiivsemalt toitub luts talvel. Suvel, kui veetemperatuur tõuseb üle 15...16 °C, muutub luts loiuks ja jääb nn. suveunne. Inimesed hindavad lutsu silmapaistvalt suurt maksa vitamiinirikka rasva tõttu ja tema liha rasvavaese, kuid maitsva dieettoiduna. Looduskaitse alla ei kuulu.