Sabatihane

 

Sabatihane

Sabatihast ei ole võimalik ühegi teise meil elutseva linnuga segi ajada: tema saba on niisama pikk kui terve keha koos peaga, sageli isegi pikem. Väljaspool pesitsusaega on see linnuke väga seltsiv ja tegutseb enamasti pesakonniti.

Tavaliselt on sabatihane usaldav ega oska inimest karta, erutudes alles siis kui viimane on juba paari meetri kaugusele jõudnud. Sabatihase laul on hõbeselge ja helisev "tlililili". Igal aastaajal võib kuulda veel ka sidistavatest, vulksuvatest ja kurisevatest helidest koosnevat tasast lauluvidinat.

Sabatihast võib Eestis kohata nii suvel kui ka talvel. Pesitseb ta niisketes ja soistes sega- ja lehtmetsades. Talvel hulgub sabatihane võsades ja hõredates metsades, tulles sageli ka linnaparkidesse ja -aedadesse. Pesa ehitab sabatihane tihedasti vastu puutüve ainult mõnele oksakesele toetuvana, või jämedama puuoksa küljes rippuvana ja peente okste külge punutuna. Pesaehituse peamine raskus langeb emaslinnule. Isaslind täidab pesamaterjali kohaletoimetajana põhiliselt abilise osa. Sabatihase pesa on üks kõige viimistletumalt ehitatud linnupesi. Pesa on üleni kinnine ovaalne paksuseinaline ehitis, ümar lennuauk asub ühe külje ülaosas. Väljastpoolt on pesa üleni kaetud puusamblikuga ja peente kasetohu ebemetega. Seest on pesa vooderdatud suure hulga sulgedega. Mitmes pesas on loendatud kuni 2000 sulge! Pesas olevad munad on pisitillukesed ning valged, punapruunide tähnidega. Mune haub emaslind, keda isalind sel ajal toidab. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena.

Selle väikese pikahännalise linnu üheks kõige iseloomulikumaks jooneks on paaride ja pesakondade vahel valitsev tugev ühtekuuluvustunne. Linnusõbral tasub sabatihast hoolikalt silmas pidada, sest tema käitumises võib olla muudki tähelepanuväärivat.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri