 |
 Sinikael-pardi
hääl |
Sinikael-part
Sinikael-part on suur, püstise hoiakuga
lind, partidest Eesti kõige tavalisem. Hundrüüs isaslind on
metallrohelise pea, kitsa valge kaeluse, purpurpruuni rinna, musta
sabaaluse ja tuhmkollase nokaga. Ülejäänud kere on kahvatuhall.
Emaslind on pruun ja triibuline, tumedama kiiru ja silmatriibuga,
oranži noka ja mustja nokaseljakuga. Üks värvilisem element on siiski
ka emaslinnu sulestikus - sarnaselt isasega on ka nende tiivaküüdus
sügavsinine ja ääristatud valgega.
Sinikael-pardi häälitsuseks on
klassikaline, kodupardilt tuntud prääksumine. Enamiku maailma
kodupardi tõuge ongi aretatud just sinikael-partidest. Liigi looduslik
vorm elutseb igasugustel veekogudel. Nad võivad pesitseda väikesaartel
ja rannikul, samuti järvedel, jõgedel, tiikidel, karjääriveekogudel,
rabajärvedel jm, sõltumata sellest, kas veekogu asub asulas või on
isoleeritud suurte metsamassiividega. Samuti elutsevad nad meeleldi
metsaservadel ja isegi linnaparkides.
Liigi levila on üpriski lai, kattes
enamuse põhjapoolkerast. Peamiselt on nad paigalinnud, kuid külmemates
paikades pesitsevad asurkonnad on sunnitud veekogude kinnijäätumisel
siiski veidi lõuna poole lendama. Eestisse jääb sinikael-parte talveks
suhteliselt palju ning seda enam, mida pehmemaks muutuvad talved. On
ka neid, kes rändavad lõunasse: sügisränne algab juba augustis ja
kestab kuni veekogude külmumiseni. Tagasi tulevad sinikaelad juba
märtsis, vahel isegi veebruaris.
Pesakoha valivad isa- ja emaslind koos ning pesa ehitatakse vee lähedale, tavaliselt varjatud kohta maapinnale, kuid mõnikord ka kõrgemale, näiteks endisesse varesepessa. Munema hakkab emaslind aprillis, kurnas on 8-11 muna. Kui emane asub hauduma, lahkub isane ja läheb koos teiste isaslindudega sulgima. Emane haub mune 22-30 päeva. Pärast koorumist juhatab ta pojad veekokku ning enam pere pesale ei naase. Pojad on algusest peale suhteliselt iseseisvad, kuid jäävad siiski ema valvsa pilgu alla kuni lennuvõimestumiseni 50-60 päeva vanuselt.
Looduskaitse alla sinikael-part ei
kuulu ning tegu on populaarse jahilinnuga. Mõningast ohtu võib neile
kujutada veekogude reostumine, samuti kiskjad. Rahvusvaheliste
ohuhinnangute järgi on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, kelle
arvukus on tõusuteel.