Kaljukotkas

Kaljukotkas on väga suur, pikkade tiibade ja iseloomulikult pika sabaga röövlind. Põhivärvuselt on nad pruunikad, noka tüvik on kollane, kuid alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad.

Tegu on üle kogu põhjapoolkera metsavööndi levinud linnuga, kes, nagu nimigi ütleb, võib elada ka mäestikes. Eestis on tegu hajusalt üle mandriosa levinud linnuga, kelle elupaigaks on siin rabamaastikud või nende äärealad. Tema siinne levik on otseselt seotud suurte loodusmassiividega, kus leidub piisavalt pesitsemiseks vajalikku puutumatut soo- ja metsamaastikku. Seetõttu kaljukotkas Kagu-Eestis praktiliselt puudub.

Pesapuuks valib kaljukotkas vana kõrge männi, mille tippu rajatakse suur jämedatest okstest pesa. Sobivas maastikus paiknevad erinevate paaride asustatud pesad teineteisest keskmiselt 10km kaugusel. Kord kasutatud pesasse tullakse aasta-aastalt tagasi, kusjuures iga pesitsuskorraga kasvab pesa märgatavalt, sest pesitsemise ajal lisatakse sinna pidevalt noori männioksi. Pesa kohendamine algab veebruaris. Siis on kaljukotkad väga tundlikud häiringutele ja võivad pesa kergesti hüljata. Märtsis muneb emaslind kaks kollakashalli täpilist muna ja haub neid 43-44 päeva. Enamasti lennuvõimestub vaid üks poeg, kes lahkub pesast 74-80 päeva vanuselt.

Kaljukotka põhitoiduks on väikesed imetajad, näiteks jänesed, närilised, küülikud, oravad ja noored rebased. Samuti peavad nad jahti suurematele kanalistele, näiteks metsistele ja tetredele, kuid ei ütle ära ka korjustest.

Kaljukotkas on, nagu kõik Eesti kotkad, kaitstavate liikide I kategoorias. Oluliseks ohuteguriks on toitumisalade hävinemine ning nende kavaliteedi langus, mis tingib kaljukotka peamiste saakobjektide - metsakanaliste ja lagesoo kurvitsaliste - arvukuse vähenemist. Samuti on aasta aastalt kasvanud liigi pesitsusaegne häirimine elupaigas inimese poolt. Tippkiskjana mõjutavad teda ka mitmesugused putukatõrjevahendid.