Kõrvukräts

 

Kõrvukräts

Kõrvukräts on varesesuurune Eesti üks tavalisemaid kakulisi. Teda iseloomustavad pikad sulgkõrvad ja oranžid silmad. Sulestik on kollase- ja pruunikirju, kere alapoolel ühtlaselt tumedad triibud, mis sabal on eriti tihedad. Sugupooled on sarnased, kuid isaslind on üldiselt heledam, peenemate triipude ja heledama näokettaga.

Nende lai levila hõlmab enamuse põhjapoolkerast. Nad on levinud Euraasias okasmetade vööndist vahemerelise vööndini ja Põhja-Ameerika metsa- ja preeriavööndis. Euroopas puuduvad nad vaid Põhja-Skandinaaviast ja islandilt. Suurel osal levilast on tegu paikse linnuga, kuid põhjapoolsed asurkonnad rändavad talveks veidi lõuna poole või pehmema kliimaga piirkondadesse, sh suurem osa Eestis pesitsevatest isenditest.

Väiksemat kasvu röövlinnuna koosneb ka kõrvukrätsu menüü pigem väikestest saakloomadest. Lõviosa tema menüüst moodustavad pisinärilised, eelkõige uru- ja leethiired. Samuti jahivad nad oravaid, nahkhiiri ja väiksemaid värvulisi. Sarnaselt paljudele teistele röövlindudele eelistavad kõrvukrätsud vahelduvat maastikku - metsaservi ja erinevaid kultuurmaastikke. Selliselt saavad nad pesitseda puistus, kuid toitu jahtida avamaastikul.

Pesa ehitatakse kaelustuvi, vareslaste või orava mahajäetud pesadesse. Mune on aprillis pesas 4-5 ja kooruvad mai keskpaigas. Pärast koorumist püsivad rätsupojad veel kuni kolm nädalat pesas. Pesast ronivad välja juba paar nädalat enne lennuvõimestumist juuni keskpaigas.

Kõrvukräts ei kuulu looduskaitse alla. Liigi seisundit kahjustavad negatiivsed muutused elupaiga kvaliteedis, intensiivne põllumajandustegevus koos mürkide kasutamisega ning avatud toitumisalade metsastumine, millega halvenevad kõrvukrätsu toiduolud. Hiirevaestel lumerohketel talvedel hukkub linde teinekord päris hulgaliselt. Looduslikeks vaenlasteks on suuremad kakulised, kullilised ja nugis.

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri