Siidisaba

Siidisaba on umbes kuldnokasuurune, jässakas, jämeda kaela ja suure peaga lind. Tal on kiirul suur suletutt ja punakreemikas värvus ja kitsas must silmamask ja must kurgulaik. Kui muidu on sulestik võrdlemisi ühetooniline, siis tiiva servad ja saba on kirjumad. Tiibadel on nii musta, kollast, punast kui ka valget tooni, sabaotsas on lai kollane tipuvööt. Kõik see teeb siidisaba teiste meil kohatavate lindude seas täiesti segiajamatuks.

Siidisabad pesitsevad kaugel põhjas - metsatundras ja taigas nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Talve saabudes kogunevad nad parvedesse ja liiguvad lääne ning lõuna poole. Massiline ränne leiab aset siis, kui nende kodumaal toidusaak ikaldub. Niisiis levivad nad talviste hulgurännete ajal massiliselt lõuna poole kuni Lõuna-Euroopa ja Kesk-Aasiani. Eestis on siidisabad tavalised läbirändajad, keda on näha enim septembrist detsembrini ja märtsist maini. Osa linde jääb siia ka talvituma.

Eestis lendab siidisaba ringi salkadena, üksinda tegutseb ta harva. Sageli istuvad siidisabad rahulikult puuoksal, vahel nokitsevad oma sulestiku kallal. Peamine osa päevast kulub aga toiduotsinguiks. Talvel on neile söögiks mitmesugused marjad. Sageli tühjendab siidisaba salk pihlaka, viirpuu, kibuvitsa või kadaka täielikult. Seejuures jääb osa tema söögist seedimata ning nii aitab ta levitada paljusid taimi. Peale marjade söövad nad ka seemneid. Poegi toidetakse enamasti selgrootutega.

Kuna siidisaba kodumaal talle erilisi ohte ei ole, siis on ta väga kartmatu ka Eestis talvitudes. Nii nähakse enid sageli aedades-parkides pihlakamarju söömas. Sageli näeb neid puuoksal istumas keset inimesterohket asulat ja ka inimese puu alt läbikõndimine ei häiri neid oluliselt. Kuna tundrapiirkonnas neil looduslikud vaenlased praktiliselt puuduvad, on nad rändel madala ohutajuga ja langevad kergesti väikekiskjate ja röövlindude saagiks.