Sõtkas

Sõtkas on keskmise suuruse ja suure peaga jässakas sukelpart. Linnu kiirul olevad suled on kohevad, mistõttu näib suur pea veidi kolmnurksena. See-eest on sõtka nokk suhteliselt väike. Hundrüüs isaslinnul on must rohelise läikega pea, millel on ümar valge haljaslaik. Isase sõtka rind ja külgkere on samuti valged, enamus ülapoolest aga must, kusjuures põiki üle valge külje jooksevad kitsad mustad õlatriibud. Linnu silm on kollane. Nagu teistelgi partidel, näeb emaslind palju tagasihoidlikum välja. Tema pea on pruun, silm helekollane, kaelus ja kõht valged, rind ja kehaküljed tuhkhallid. Siirderüüs isaslind näeb emaslinnu sarnane välja, kuid tiivamuster säilib. Sõtkaste lend on hoogne ja kiirete tiivalöökidega, millega kaasneb iseloomulik helisev tiivavihin.

Sõtka pesitsusala asub põhjapoolkera metsavööndis ja on väga lai, ulatudes Põhja-Hiinast, Mongooliast ja Venemaalt läbi Skandinaavia boreaalsete metsade ja Ida-Euroopa Kanada, USA põhjaosa ja Alaskani. Sarnaselt ulatuslik on ka talvitusala, hõlmates Põhja-Euroopa rannikualasid, Suurbritanniat, Lõuna-Euroopa siseveekogusid ja Vahemere rannikut, aga ka Kesk-Aasiat, Lõuna-Hiinat, Jaapanit, Kamtšatkat, Vaikse ookeani Kanada-rannikut ning USA sisemaad.

Eestis on sõtkas arvukas läbirändaja ja talvituja ning ka järjest arvukam haudelind. Meil pesitseb 6000 - 10 000 haudepaari, talvitub 30 000 - 50 000 isendit. Läbiränne kestab kevadel märtsi keskpaigast maikuuni, sügisene aga augusti lõpust novembri lõpuni. Juuni algusest juuli lõpuni kestab isaste sulgimisränne. Sulgimisaladeks on peamiselt Kunda lahe ja Juminda poolsaare vaheline ala Soome lahes, Suur Väin ning Liivi Lahe põhjaosa. Eesti vetesse võib sulgima koguneda kümneid tuhandeid sõtkaid.

Erinevalt teistest Eesti partlastest eelistavad sõtkad pesitsusaladena siseveekogusid - järvi, tiike, jõgesid. Samuti on sõtkad meie partlastest ainsad, kes pesitsevad puude otsas. Pesa ehitatakse igasugustesse õõnsustesse, peamiselt puuõõntesse, kuid ära ei öelda ka suurtest pesakastidest. Aprilli lõpus või mai alguses muneb emaslind 7-12 sinakasrohelist muna. Isaslinnud koonduvad mai lõpus gruppidesse ja siirduvad merele sulgima, seega poegade eest hoolitseb vaid emaslind. Sõtkastel esineb pesaparasiitlust - võimaluse korral munetakse oma munad kas liigikaaslase või teise pardilise pessa. Tänu sellele võivad nende kurnad ulatuda lõpuks 30 munani, mida ei pruugigi keegi hauduma hakata. Haudumine kestab umbes kuu aega. Pärast koorumist on pojad peaaegu kohe võimelised ise toitu hankima, kuid vajavad vanalinnu kaitset. Pesast lahkuvad nad 1-2 päeva peale koorumist ja ema (või kasuema) juhatab pojad veekoguni. Ema võib ise seejärel lahkuda, jättes oma väikesed mõne teise poegadega emasõtka juurde. Kui seda ei juhtu, hoolitseb emasõtkas poegade eest kuni nad 56-60 päevaselt lennuvõimestuvad.

Talvekuudel viibivad sõtkad lahtisel merel, seltsides sageli aulide ja jääkosklatega. Mida pehmem talv, seda enam sõtkaid meie rannikumerel talvitub.