Liivatüll

 

Liivatüll

Liivatüll on pääsukesest veidi suurem maas tegutsev suhteliselt kontrastse sulestikuga väike lind. Lind näeb välja, nagu ta oleks nooruses kuskil maanteel sebravärvijatele jalgu jäänud - tema kehal vahelduvad pidevalt heledad ja tumedad alad. Liivatülli pealae sulestik on pruunikasmust, silmade kohalt on ümber pea ühtlane hele triip, silmadest altpoolt algab aga taas tume ala, mis eespool on sama lai kui nokatüvik, tagapool aga mitu korda laiem. Selle tumeda vöödi alt algab taas hele sulestik, mis võtab enda alla kogu kaelaosa. Kaelast allpool olev ülemine puguala ja osa eesseljast on aga taas mustad. Puguala alaosa ja kõht on linnul jällegi hele. Selg on liivatüllil pruun, jalad roosakaskollased, nokk kollane tumeda tipuga. Tundub, et sellise sulestikuga lind peaks juba kaugelt näha olema, kuid tegelikult see nii ei ole. Rannaklibul mehiselt ringiukerdava tülli märkamine nõuab suurt harjutamist, sest klibuga sarnaselt värvunud lind sulab ümbrusega hästi kokku.

Liivatüll kulgeb maapinnal sibavalt joostes, vahepeal seisma jäädes. Lend on kiire ja käänakuline. Liivatüll on väga seltsinguline lind. Enne rännet kogunevad suurtesse parvedesse ja võivad seltsida ka teiste kurvitsalistega. Seltsingu mõte on kõikidel väikelindudel üldiselt sama - kui ei ole võimalik peituda, siis grupis koos olles on iga üksiku linnu risk röövlinnu või kiskja rünnaku ohvriks langeda väiksem üksiku linnuga võrreldes.

Liivatüll ehitab oma pesa maapinnal kraabitud lohku, mille ta ühesuuruste väikeste kivikestega vooderdab. Rannaheinamaadel, kuhu kari peale lastakse, ei ole harulduseks ka liivatülli pesa sõnnikul. Pesas on tavaliselt 4 muna. Kui pojad on suureks kasvanud, kogunetakse parvedesse ning augusti lõpuks nad lahkuvad.

Liivatüll kuulub kaitsealuste lindude hulka.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri