| Liiginimi eesti
keeles |
Rukkirääk |
| Liiginimi ladina
keeles |
Crex crex |
| Rahvapäraseid
nimesid |
Rääk, räägulind, rukkirääkaja, prääks,
präägutaja, krääk, rääks, roojarääk, rukkilind, luharääk, heinarääk,
rootsi rästas, hoburästas, rukkirästas |
| Suurus |
Kehapikkus 22-25 cm, tiibade siruulatus
42-53 cm, kaal 145-165 g. |
| Levik |
Levinud Euraasia metsavööndis kuni
Baikali järveni idas. Euroopas esineb eelkõige ida- ja
Kesk-Euroopas, Saksamaast läänes ja Ungarist lõunas väga hajusad
populatsioonid. Talvitusalad asuvad Kagu-Aafrikas, Tansaania ja LAV
vahel. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 20 000 - 40 000
haudepaari. |
| Elupaik ja -viis |
Asustab erinevaid avamaastikke. Puudub
vaid paikadest, kus valdavaks suured metsamassiivid ning puuduvad
kultuurmaastikud või laiemad jõeluhad. Suurema osa oma elust veedab
maapinnal kõrges taimestikus vilja- ja ristikupõldudel, niisketel
niitudel, põõsastunud luhtadel ja raiesmikel. |
| Ränne |
Rändlind. Saabub enamasti maikuus,
sügisränne kestab augustist septembrini. |
| Toitumine |
Toit nii loomne kui taimne: putukad,
ussid, nälkjad, ämblikud, seemned. |
Pesitsemine ja
areng
|
Pesaks on lohk maapinnal rohu ja puhmaste
vahel, mille ääristab kõrte ja samblaga. Pesa läbimõõt on
12-15 cm, kõrgus 7 cm, lohu sügavus 3-4 cm. Pärast 15-17 päevast
haudumist tuleb ilmale tavaliselt 9-10 poega. Pojad on pesahülgajad,
kes mõni tund pärast koorumist on valmis ringi uitama ning peagi
iseseisvuvad. Ilmselt esineb rukkiräägul kaks kurna aastas,
sest munadega pesi võib leida suvi läbi. Hauduma asub emaslind üksi
ja alles pärast viimase muna munemist. |
| Ohustatus ja kaitse |
Kuulub kaitsealuste liikide III
kategooriasse. Ohtudeks on intensiivne põllumajandus, lindude
hukkumine rohumaade niitmisel ja taimekaitsevahendite kasutus.
Looduslikeks vaenlasteks on eelkõige kullilised ja kärplased.
Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik soodsas seisundis ja
stabiilse arvukusega. |