Valgeselg-kirjurähn

Liiginimi eesti keeles Valgeselg-kirjurähn
Liiginimi ladina keeles Dendrocopos leucotos
Rahvapäraseid nimesid On peetud samaks linnuks suur-kirjurähniga. Hähn, tikk, tikas, puutikka, kirev rähn, verev rähn, kirju rähn, verev rähn, kirirähn, kirju tikas, kiritikk, haar, häär.
Suurus Kehapikkus 25-28 cm, tiibade siruulatus 38-40 cm, kaal 100-115 g.
Levik Levinud parasvöötme ja lõuna-boreaalsete lehtmetsade vööndis, ulatudes Ida-Euroopast Jaapanini. Eestis hajusalt levinud haudelind.
Arvukus Eestis pesitseb 4000-6000 haudepaari.
Elupaik ja -viis Elupaigana eelistab vanemaid niiskeid leht- ja segametsi, elab ka puisniitudel, jõgedeäärsetes puuderibades, väiksemates metsatukkades, talumaastikus ja suuremates parkides. Elupaiga valikul on tähtsaim piisava hulga seisvate surnud lehtpuude olemasolu.
Ränne Valgeselg-kirjurähn on Eestis peamiselt paigalind, kuid sügisel (september ja oktoober) esineb ka rändeliikumist ja talvel hulguliikumist. Talvel on üsna palju sisserändajaid põhja poolt, kes tõstavad talvel kohalikku arvukust.
Toitumine Peamiseks toiduks on putukate valmikud, tõugud ja vastsed, mida nokib puutüvedel, sageli ka langenutel. Pika keelega urgitseb saagi välja ka peentest puupragudest ja mardikatõukude käikudest. Erinevalt suur-kirjurähnist okaspuude seemnetest ei toitu ja aasta jooksul menüü ei vaheldu.
Pesitsemine Pesitsema hakkab valgeselg-kirjurähn alles hiliskevadel - mai teisel poolel. Oma pesaõõnsuse raiub ta enamasti pehkinud lehtpuudesse, eelistades kaske ja haaba. Selle vooderdamata põhjale muneb emaslind 4-5 muna, mida haub 14-16 päeva. Pojad lennuvõimestuvad ja lahkuvad pesast 27-28 päeva pärast koorumist.
Ohustatus ja kaitse Kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse, arvukuse trend on õnneks stabiilne ja liik on soodsas seisundis. Peamiseks ohuteguriks on intensiivne metsamajandus.

 

Loe lühiteksti ja vaata pilti!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik
2. Otsi liiginime järgi:
3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri