Suur-kirjurähn

Suur-kirjurähn on meie maastike kõige tavalisem ja küllap ka tuntuim rähniliik. Ta on lihtsasti äratuntav punase tagakõhu ja sabaaluse järgi, mis eristub selgepiiriliset ülejäänud valgest kõhust. Linnu mustad tiivad on valgete vöötidega. Välimuselt on suur-kirjurähn väga sarnane teiste kirjurähnidega, kuid lisaks muule on oluliseks eristavaks tunnuseks suur-kirjurähni haberiba, mis ulatub nokani välja, moodustades pähe justkui eest kinni seotud kiivri. Isaslinnul on kuklal väike punane laik, emaslinnu kiird on aga üleni must.

Liigi levila hõlmab kogu Euraasia metsavööndit Portugalist, Suurbritanniast ja Skandinaaviast Kamtšatka, Jaapani ja Kagu-Aasiani. Samuti leidub neid Põhja-Aafrikas - Marokos, Tuneesias ja Alžeerias. Meil asustavad nad kõiksuguseid metsi, parke, aedu jt puistuid, puududes vaid väiksematelt saartelt ja laidudelt. Suurtes metsamassiivides elutsevad nad eelkõige servaaladel.

Suurema osa ajast veedavad suur-kirjurähnid puutüvedel ronides. Selle juures aitab rähni tugevate teravatipuliste sulgedega saba, mille abil puule toetuda. Puudelt otsib lind toitu. Suvel kuuluvad tema menüüsse peamiselt putukate vastsed ja valmikud - nende kättesaamiseks lükkab rähn oma pika ja kleepuva keele nende käikudesse. Talvel toituvad nad ka okaspuude seemnetest. Selleks asetab rähn käbi puuprakku ja hakkab tugevate nokalöökidega seemneid välja peksma. Sellise sepikoja läheduses võib tihti leida suurel hulgal lammutatud käbisid. Vajadusel võib rähn käbi jaoks vajamineva puuprao ise raiuda. Kevadel võivad nad teha kasepuusse augu ja oodata nõrguvat kasemahla.

Pesaõõnsuse võivad suur-kirjurähnid rajada igat liiki puudesse, kuigi nad eelistavad selgelt pehmemaid lehtpuid, eriti haaba. Pesa rajatakse 2-8 meetri kõrgusele rähnipaari 2-3 nädalase ühistööna. Lennuava on 5-6 cm läbimõõduga, mõne sentimeetri pikkusele rõhtkäigule järgneb kuni kolmandiku meetri sügavune pesaõõnsus. Aprilli lõpul või mai algul muneb 5-7 muna pesa põhja pandud puulaastudele. Mõlemad vanemad hauvad mune umbkaudu paar nädalat. Pojad kooruvad pimedate ja paljastena ning viibivad pesas kolm nädalat. Pärast pesast lahkumist hoolitsevad vanalinnud järelkasvu eest veel vähemalt nädal aega. Toitu tuuakse pesale kuni 300 korda päevas, toitmisel on aktiivsemaks pooleks emaslind.

Suur-kirjurähn on peamiselt paigalind, kuid augusti lõpust oktoobrini toimub ka ränne, mis mõnel aastal võib olla massiline. Kui osa rähne lendab talvel lõuna poole, tulevad teised põhja poolt asemele. Niisiis võib neid Eestis kohata aastaringselt.