Tuuletallaja

Tuuletallaja on pikkade tiibade ja pika sabaga keskmise suurusega pistrik. Isaslinnu selg ja tiiva pealmised kattesuled on punapruunid ja mustade tähnidega, tiivaotsad kontrastselt tumehallid. Pea on hall, kitsaste triipudega.

Tuuletallaja toidulauale kuuluvad põhiliselt igasugused pisiimetajad, aga ka väiksemad värvulised, suuremad putukad ja roomajad, vahel harva ka raiped. Linnu nimi tuleb tema omapärasest raplevast lennust. Saagiotsinguil "hõljub" ta vastutuult 10-20 meetri kõrgusel maapinnast, jälgides pingsalt all toimuvat. Olles saaklooma silmanud, teeb ta lühikese järsu sööstu allapoole ja haarab ta oma küünte vahele.

Liik on levinud pea kogu Euraasias ja Aafrikas. Eestis on tuuletallaja ebaühtlaselt esinev haudelind. Ta eelistab pesitseda avatud kultuurmaastikuga vahelduvates metsatukkades ja suuremate metsade servades, samuti talupuistutes, eriti kuusehekkides. Toitumas käib ta pesakohast poole kilomeetri raadiuses, seega on avamaastiku lähedus äärmiselt oluline.

Pesapaigaks valib tuuletallaja enamasti mõne kõrgema männi, harvemini kuuse, lehtpuu või madalama jändriku männi. Pesa ehitamises tuuletallajad eriti osavad ei ole - enamasti kasutatakse vareste mahajäetud pesi, aga ka puuõõnsusi. Aprilli lõpus muneb emaslind 3-5 määrdunudvalget tihedalt punapruunide ja kollakate laikudega kirjatud mustriga muna, mida asuvad hauduma mõlemad vanemad. Pojad kooruvad juuni keskel ja lennuvõimestuvad juuni lõpus, juulis.

Pesakond püsib koos peaaegu rände alguseni. Kui soojema kliimaga aladel on tuuletallaja paigalind, siis Ida-Euroopa ja Siberi asurkonnad rändavad talveks ära. Sügisränne algab juba juulis, saavutades maksimumi septembri lõpus. Viimased linnud lahkuvad oktoobri lõpus või novembris. Üksikud isendid võivad vahel ka talvituda. Kevadel naasevad esimesed tuuletallajad pesapaikadele juba märtsi lõpus, põhiosa jõuab kohale aprillis.

Tuuletallaja kuulub III kaitsekategooriasse. Kultuur- ja avamaastikuliigina on tuuletallaja peamised ohutegurid seotud  põllumajandusega. Ühest küljest mõjutab liiki totumiseks sobivate avamaastike kadumine pestitsiidide kasutamise või liiga intensiivse põllumajanduse tõttu. Teisalt kahandab toidubaasi arvukust ja kättesaadavust maaharimise puudumine ja sellega kaasnev võsastumine. Oma väikese suuruse tõttu on tuuletallajal palju looduslikke vaenlasi teiste röövlindude seas.