You need Plug-In support

Põhjavindi laul

 

Põhjavint

Põhjavint sarnaneb väga metsvindiga nii välimuselt kui ka eluviisilt. Temalgi on tiival kaks valget vööti, kuid seljasulestik on kirjum ja päranipuala valge. Tiivamuster on põhjavindil osaliselt roostekollane. Isaslinnu pea, kukal, õlad ja selg on läikiv-sinimustad. Tema kurgualune, rind ja tiibade väikesed kattesuled on roostekollased ja tähnideta, kere alapool aga osalt tumedatähniline. Emaslinnu kiird, selg ja kukal on see-eest tumedad hallikaspruunid, kukla keskosa heledamalt hallikasvalge ja rind kerge beeži varjundiga.

Põhjavint on levinud põhiliselt Euroopa ja Aasia taigavööndis. Eesti asub nende levila lõunapiiril - Euroopa peamine asurkond on Norras, Rootsis ja Soomes. Seega on põhjavint meil harv pesitseja (hinnanguliselt 1-10 haudepaari aastas) ja rändlinnuna ka väikesearvuline talvituja (200-200 isendit). Et aga Põhja-Euroopa asurkonna talvitusalad asuvad Lääne- ja Lõuna-Euroopas, on põhjavint meil tavaline ja arvukas läbirändaja. Enim kohtab neid seega kevadrändel, aprillis ja mais, ning sügisel septembri teisest poolest novembri alguseni. Väljaspool pesitsusaega on tegu seltsiva linnuga, kes võib moodustada isegi sadadest lindudest koosnevaid segasalku koos metsvintidega.

Pesitsuspaigaks on põhjavintidele eelkõige hõredamad metsad või metsaservad, eelistades lagendike, eelkõige soode lähedust. Pesaks on poolkera kujuline paksude seintega ehitis, mis koosneb samblast ja samblikust ja mille ehitab emaslind üksi. Mais-juunis muneb ta sinna 5-7 roheka põhitooniga muna, mida haub 11-14 päeva. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast umbes kahe nädala vanuselt. Seni toidavad neid mõlemad vanalinnud. Kui muidu on nende toit on peamiselt taimne (eriti süüakse seemneid, taimepungasid ja marju), siis pesitsusajal söövad vanalinnud ja toovad poegadele pigem putukaid.