| Liiginimi eesti
keeles |
Punaselg-õgija |
| Liiginimi ladina
keeles |
Lanius collurio
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Rukkivarblane,
pajuharakas, rukkiharakas |
| Suurus |
Keha pikkus 16-18 cm, tiibade siruulatus
24-27 cm, kaal 25-35 g. |
| Levik |
Üldiselt levinud Euroopas, kuid puudub
Islandil ja Briti saartel ning Ibeeria poolsaare lõunaosas. Levila
põhjapiiriks on Botnia lahe põhjaserv. Kagus ulatub levila Kaspia
mereni, idas Jenissei jõeni Venemaal. Talvitusalad asuvad Ida- ja
Lõuna-Aafrikas. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 30 000 - 40 000
haudepaari. |
| Elupaik ja -viis |
Elupaigaks on igasugused hõredad leht-,
sega- ja okaspuistud, kõige sagedamini puisniidud ja põõsastikud. |
| Ränne |
Rändlind. Saabumine tavaliselt mai
keskel, lahkumine augustis-septembris. |
| Toitumine |
Peamiseks toiduks on suured putukad,
harvemini väikesed selgroogsed. Õgijatele on iseloomulik
toidutagavarade soetamine, mida nad talletavad teravate
oksatüügaste, okaste või okastraadi otsa pistetuna. |
Pesitsemine ja
areng
|
Kohe pärast saabumist valib isalind omale
pesitsusterritooriumi. Kuni emalinnu saabumiseni on ta loid ja
vaikiv, pärast seda muutub aga liikuvaks ja "jutukaks". Pesakoha
valib isalind ja pesa ehitavad mõlemad vanalinnud. Pesa ehitatakse
tavaliselt madalasse põõsasse, risuhunnikutesse või heki sisse,
materjaliks on peened raokesed, sammal ja rohukõrred. Emaslind muneb
juunis 5-6 tavaliselt rohekat muna, mida ta üksi 14-16 päeva haub.
Poegade toitmisega tegeleb peamiselt isaslind. Pojad on pesahoidjad
ja lahkuvad pesast kahenädalastena. |
| Ohustatus ja kaitse |
Kuulub kaitstavate
liikide III kategooriasse. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on
liik soodsas seisundis, kuid langeva arvukusega. Ohuteguriks on
elupaikade killustumine ja kadu intensiivpõllumajanduse tõttu ja
toiduressursi vähenemine pestitsiidide kasutamise tõttu.
|