Naerukajakas

Liiginimi eesti keeles

Naerukajakas

Liiginimi ladina keeles

Larus ridibundus L.

Rahvapäraseid nimesid

Kärr(kajakas), kärv, kärts-, käru-, kärikajakas, näru(kajakas), niru, järverääk

Kehamõõtmed

Hakisuurune, mõnevõrra väiksem kui kalakajakas.

Kehamass

Kaalub 250...400 g.

Levik

Üle kogu Eesti võime teda kohata nii mere ääres kui ka sisevetel, sageli salkadena ka põldudel. Esimesed teated Eestis leidumise kohta on 1870. aastast, mil liik hakkas kiirelt levima põhja poole. Üldlevila on Euraasia mandri keskosa Suurbritanniast ja Islandist Vaikse ookeanini, põhjapiiriks Kesk-Skandinaavia , Põhja-Soome ja Arhangelski joon.

Arvukus

Kogu Eesti asurkonna suuruseks hinnati 1980.-te algul 85...90 tuhat paari. Hiidkolooniates on kuni 10 tuhat haudepaari (Matsalus, Linnulahel). Arvukus suureneb eriti jõudsasti siseveekogudel. Praegu on Lääne-Eesti hiidkolooniad veidi kahanenud ja üldine arvukus on stabiliseerunud 50...100 tuhande paari juures.

Elupaik ja -viis

Elab mitmesuguste veekogude läheduses - jõed, järved, rannaäärsed alad, kus toimub ka koloonialine pesitsemine. Iseloomulik on, et kevadrändega saabuvad enne pesitsemist ja uitavad siis niisama ringi. Seoses sellega on kevadel märgatav nende sage massiline kogunemine linnadesse, kust on kergem toitu leida ajal, mil veel veekogud jääkatte all on. Ta on väga seltsiguline. Nii lendab kui ujub meelsasti.

Ränne

Meilt rändavad Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Tähele on pandud, et noorlinnud lendavad enamasti kaugemale lõunasse kui vanalinnud. Esimesed saabuvad märtsis, enamus aga aprilli algul või keskel. Peale poegade lennuvõimeliseks saamist lahkuvad kolooniatest (juuli lõpul) ja äraränne algab juba augustis. Esmalt lahkuvad isaslinnud, siis emaslinnud ja viimasena noorlinnud. Oktoobrist novembrini kohtame aga sageli põhja poolt tulevaid läbirandajaid, kõige viimased lahkuvad detsembri algul, väike osa jääb lahtistele veekogudele talvituma.

Toitumine

Toit on peamiselt loomne - putukad, nende vastsed, teod, vihmaussid, hiired, konnad, vähem sööb ka kalasid (enamasti pinnalähedasest veest haigeid). Sügisel tarvitavad ka puuseeemneid, tammetõrusid ja kirsse. Toidu saab nii veest kui maismaalt ja ka õhust. Selle hankimine toimub enamasti haudekoloonia lähedal.

Pesitsemine

Pesa rajab rannaniidule või mingile muule veekoguäärsele raskesti ligipääsetavale alale - saarekesed, soised kaldad jms. Pesa kujutab endast kuivade kõrte kuhjatist mõnel mättal. Muneb ta aprilli lõpul või mais, tavaliselt 3 (harvem 2 või 4) muna.

Areng

Haudumine kestab 22...24 päeva, hauvad mõlemad vanemad. Koorunud pojad seisavad püsti juba 12...16 tunni möödudes, peale seda hakatakse neid toitma 4...5 korda päevas. Umbes 10 päeva vanuselt lahkuvad pojad pesast tiheda taimestiku varju ja 18...20-päevaselt hakkavad iseseisvalt ringi uitama. Kuni selle ajani peksab vanalind pesast möödalippavat "võõrast" poega nokaga pähe, mis võib tihti isegi linnupoja tappa. Viienädalaselt õpivad lendama ja kuuenädalaselt on see päris selge. Sigima hakkab enamasti kaheaastaselt, harvem üheselt. Maksimaalne eluiga on rõngastamisandmeil Eestis 18 aastat.

Koht ökosüsteemis

Kahjurnäriliste ja -putukate hävitamise tõttu loetakse kasulike lindude hulka. Täiskasvanud lindudel olulisi vaenlasi pole, küll aga esineb pesade kahjustamist näiteks teiste kajakaliikide poolt.

Ohustatus ja kaitse

Praegu ohustavaid tegureid peaaegu ei esine. Looduskaitse alla ei kuulu.

 

Loe lühiteksti ja vaata pilti!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik
2. Otsi liiginime järgi:
3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri