| Liiginimi eesti
keeles |
Kalakotkas |
| Liiginimi ladina
keeles |
Pandion haliaetus |
| Rahvapäraseid
nimesid |
Ei ole teada |
| Suurus |
Kehapikkus 52 - 80 cm,
tiibade siruulatus 152 - 167 cm. Kaal isaslinnul 1,2 - 2 kg,
emaslinnul 1,5 - 2,2 kg.
|
| Levik |
Peaaegu kosmopoliitse levilaga lind, kes
puudub vaid Antarktikas, Kesk-Aasia ja Sahara kõrbetes ning
Lõuna-Ameerika lõunatipus. Euroopa populatsioonist umbes 90%
pesitseb Rootsis, Venemaal ja Soomes. Eestis levinud väga hajusalt. |
| Arvukus |
Praegu pesitseb Eestis
90-100 haudepaari. |
| Elupaik ja -viis |
Eelistab suuremaid
sooalasid, kus leidub pesaehituseks vanu okaspuid või kuivanud,
murdunud ladvaga lehtpuid. Viimastel aastatel on edukalt
pesitsenud ka kõrgepingemastidel, kusjuures mujal Euroopas on
tehisstruktuurid suhteliselt laialt kalakotkaste poolt kasutusele
võetud. Pesapaiga valikul on tähtis ka kalarohke veekogu lähedus.
|
| Ränne |
Rändlind, saabub
pesitsuspaikadesse aprillikuu jooksul. Sügisrännet alustavad
emaslinnud juba augusti alguses, isaslindude ja poegade äralend
toimub septembrist oktoobrini.
|
| Toitumine |
On peaaegu eranditult
kalatoiduline. Toitumisretkele võib lennata 10 km kaugusele või
enamgi. Saagiks on põhiliselt ahvenad ja kogred, aga ka suuremad
kalad. Kui kalasaak on nigel, võib ajutiselt olla ka konna- ja
hiiredieedil. |
Pesitsemine ja
areng
|
Pesaks on suur
kuivanud okstest ja taimedest kuhil, peaaegu alati on see mõne
kõrge, hea vaatega männi ladvas. Pesa kasutatakse aastast
aastasse, tehes jooksvalt vajalikke parandustöid. Mai keskel muneb
emaslind 2-3 muna, mida haub 37-41 päeva, alustades juba pärast
esimese muna munemist. Alates juuni keskpaigast pojad kooruvad,
kuid koorumise vahe võib olla kuni nädal. Kehval aastal võib
noorim poeg nälga surra. Poegi toidab isaslind. 50-70 päeva pärast
koorumist teevad pojad oma esimese lennu, hakates ise kala püüdma,
kuid võivad veel 2-8 nädala vältel pesale tagasi pöörduda, et
vanematelt süüa saada. Rände alguseks on noorlinnud iseseisvad.
|
| Ohustatus ja kaitse |
Kalakotkas on I
kategooria kaitsealune liik. Ohuteguriteks on sobivate pesapaikade
ja pesapuude vähesus, pesitsusaegne häirmine, hukkumine
elektriliinides ja kalapüügivõrkudes ning keskkonnamürgid. Vähest
mõju võib avaldada ka pesade rüüstamine karu või suuremate
röövlindude poolt. Tänu kaitsepingutustele on kalakotkaste arvukus
tõusma hakanud, kuid kaitsega tuleb kindlasti jätkata.
Rahvusvahelise ohuhinnangu järgi on kalakotkas soodsas seisundis
olev liik.
|