You need Plug-In support

Rasvatihase laul

 

Rasvatihane

Rasvatihane on meie suurim tihane. Ta on hõlpsalt äratuntav musta kesktriibuga kollase alapoole, suure valge põselaiguga läikivmusta pea, samblarohelise selja ja kitsa vöödiga sinakashallide tiibae järgi. Emas- ja isaslind on suhteliselt sarnane, kuid isaste kõhualune on täidlasemalt kollane, samas must triip keskjoonel laiem ja pikem. Emaslind seevastu on pisut kahvatuma kollase kõhuga ning kitsama ja sageli katkelise musta kesktriibuga.

Elava ja liikuva linnukesena kardavad rasvatihaseid inimesi minimaalselt. Lisaks sellele, et talle sobivad elupaigaks igasugused looduslikud ja kultuurpuistud (v.a tihedad okasmetsad), elavad rasvatihased meelsasti ka inimasulates. Eriti märgatav on nende ringitoimetamine talvel. Paiga- ja hulgulinnuna rändab meilt talveks ära ainult väike osa populatsioonist, põhja poolt rändab aga siia talvituma veelgi rohkem linde. Sel ajal on nad ühed sagedasemad külalised lindude söögimajas või akna taga rippuval pekitükil. Samuti on rasvatihane üks esimesi linde, kes laulma hakkab. Päikeselise ilma korral võivad nad isegi jaanuaris oma viisijuppe vilistada.

Rändav osa rasvatihaste populatsioonist saabub pesitsuspaikadesse siiski veidi hiljem - märtsis ja aprillis, ning kohe algab ka kibekiire pesaehitus. Sobiva pesapaiga valib välja isaslind, aga pesa ehitavad mõlemad vanemad koos. See rajatakse tavaliselt sobivatesse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jms. Ehitusmaterjalina kasutatakse rohukõrsi, lehti ja sammalt, pesalohk vooderdatakse aga paksult karvade ja sulgedega.

Juba aprillis muneb emaslind 6-12 valget, hajusate roostepruunide täppidega muna. Seejärel asub ta mune hauduma, kuid isaslind toob talle aeg-ajalt toitu. Pojad kooruvad 13-14 päeva pärast ja jäävad veel 18-20 pesasse, saades toitu mõlemalt vanemalt. Pärast pesast lahkumist on nad veel nädal-kaks oma vanemate hoole all.

Rasvatihane ei kuulu Eestis looduskaitse alla. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik soodsas seisundis ja tõusva arvukusega. Paiguti esineb siiski lokaalseid arvukuse langusi. Selle peamiseks põhjuseks arvatakse olevat kliimamuutused, mille tõttu tekib fenoloogiline nihe: tihaste saakputukad ajastavad oma elutsüklit varasemaks, kuid linnud ei tule nii kiiresti järele, mistõttu poegade toitmise periood ei lange enam kokku saakputukate arvukuse tipuga.