Põhjatihane

 

Põhjatihane

Ka põhjatihane on väga liikuv ja vilgas nagu kõik tihased. Põhjatihane on eluks põhjamaadel hästi kohastunud: vastandina teistele tihastele ei otsi ta toitu ainult kõige peenemailt okstelt, vaid ka tüvedelt ja neil kasvavate samblike alt ning koorepiludest.

Talveks kogub ta omale tagavaraks puuseemneid, mida peidab puukoore piludesse. Nagu põhjatihase nimigi ütleb, on ta eriti levinud põhjapoolsetes piirkondades. Ka Eestis on ta arvukas. Kuni kevadeni hulguvad need linnukesed ringi kaunis suurte salkadena, tihti koos teiste tihastega.

Märtsi lõpul ja aprillis hakkavad paarid salkadest eralduma, et siirduda pesitsusalale. Mingist erilisest rituaalsest käitumisest sel ajal ei ole midagi teada. Küll aga võib sel perioodil sageli näha kuidas isaslinnud emaslinde taga ajavad. Pesakoopa uuristavad pehkinud puutüvesse mõlemad pesitsuskaaslased. Et põhjatihane on mitmetest suluspesitsejatest nõrgem ja ilmselt ka vähem agressiivne, siis on ta tihti sunnitud oma pesakoopa loovutama. Arvatavasti just neil juhtudel pesitseb põhjatihane vahel mingites "hädapesades". Näiteks leiti üks vastkoorunud poegadega pesa kadakapõõsas asuvast vanast oravapesast. Valmis õõnsuse puhastamisega ja pesamaterjali kokkukandmisega tegeleb ainult emaslind. Mõnikord muneb ta küll otse õõnsuse põhjal olevale puupurule, enamasti ehitab aga õõnesse pesa kuivanud kõrtest ja samblast. Pesalohu vooderdab taimevilla ja karvadega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide tähnidega. Pesitsusajal on põhjatihased võrdlemisi vaiksed ja äratavad vähe tähelepanu.

Mune haub emaslind, keda isaslind sel ajal toidab. Pesitsuskaaslased hoiavad tugevasti ühte. Kord püüti rõngastamiseks kinni üks pesitsev emaslind. Seda nägi pealt aga isaslind, kes viskus inimese jalge ette maha ja püüdis vigast teeseldes tähelepanu endale tõmmata. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri