Koduvarblane

You need Plug-In support

Koduvarblase hääl

 

Koduvarblane

Koduvarblane on kõigile hästi tuntud lind. Isaslinnule on iseloomulik tuhkhall pealagi. Emaslinnu pea on ühtlaselt pruunikashall. Kohanemisvõimelt ja leidlikkuselt on koduvarblane ületamatu. Elades üksnes inimasulates ei usalda ta ometi inimest kuigivõrd. Ainult harva satub ta püünisesse, ikka oskab ta olukorda õigesti hinnata ja kahtlastest seadmetest eemale hoida, juhtumisi võrku sattunult aga sealtki välja rabeleda.

Elades aasta läbi käratsevate seltsingutena koos põldvarblase ja kodutuviga, on koduvarblane nende hulgas väga vilgas ja liikuv, sageli jultunud ja riiakaski. Territooriumi kaitsmisele, laulule ja rändele ta energiat ja aega ei kuluta, sest inimese kõrval on tal rikkalik toidulaud kaetud.

Koduvarblase pesi võib leida igasuguste tehisvormide õõnsustes ning pesakastides, koguni valge-toonekure pesa okste vahel ja mujal. Pesa on kogukas ja kohev, jätab lohaka mulje ja koosneb peamiselt õlekõrtest, takust, karvadest ja sulgedest. Puu otsa ehitatud pesa on kinnine, sissepääsuavaga ühel küljel. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud. Kord omaksvõetud pesakohale on koduvarblased tavaliselt truud kogu eluaja. Pesakoha vahetust on täheldatud ainult neil varblastel, kes pesitsusperioodi lõpul on oma kaaslase kaotanud ja vanas kohas enam partnerit ei leia. Ka paarid jäävad aastast aastasse samaks.

Munad on valkjad, tumehallide ja pruunikate tähnidega. Mune hauvad mõlemad pesitsuskaaslased, emaslind aga pidevamalt. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Suve teisel poolel kogunevad vana- ja noorlinnud ühisteks salkadeks ja tegutsevad toidukülluse korral kodupaiga lähimas ümbruses. Kohendatud pesi kasutatakse sel ajal ööbimispaigana. Vähesed koduvarblased vahetavad sügisel asupaika ja võivad sel ajal üsna kaugele rännata. Looduskaitse alla ei kuulu.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri