| Liiginimi eesti
keeles |
Põldvarblane |
| Liiginimi ladina
keeles |
Passer montanus |
| Rahvapäraseid
nimesid |
Sirtslane, nonn,
hallvatt, hallivatimees, varglane, värvuke, varvelus (ühised nimed
koduvarblasega) |
| Suurus |
Kehapikkus 14-16 cm, tiibade siruulatus
20-22 cm, kaal 22-24 grammi. |
| Levik |
Levinud peaaegu kogu Euraasias, v.a
Skandinaavia põhjaosa, Araabia poolsaar ja India. Eestis levinud
vastavalt pesitsuspaikade olemasolule. Väikesed introdutseeritud
populatsioonid Austraalias ja Põhja-Ameerikas. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 80 000 - 110 000
haudepaari. |
| Elupaik ja -viis |
Peamiseks elupaigaks
on inimasulad. Linnades esineb vähem, maa-asulates rohkem. Elutseb
aastaringselt seltsingutena. Päevase eluviisiga. |
| Ränne |
Pea kogu levila ulatuses paigalind,
esineb aastaringselt. Vaid tundras elavad populatsioonid rändavad
vähesel määral. |
| Toitumine |
Seemned, putukad, väikesed selgrootud,
taimepungad. Külastab lindude söögimajakesi. Poegi toidetakse
peamiselt putukatega ja teiste väikeste selgrootutega. Alates
neljandast elupäevast hakatakse poegadele ka seemneid tooma. |
Pesitsemine ja
areng
|
Pesa ehitatakse hoonete õõnsustesse,
puuõõnsustesse ja pesakastidesse, harvemini hekkidesse,
ilupõõsastesse, kuuskedesse jne. Pesa on kogukas ja kohev, lohaka
välimusega. Materjalina kasutatakse õlekõrsi, kaltsu, takku ja
sulgi. Pesa ehitavad mõlemad vanemad ühiselt. Emaslind muneb 5-6
valkjat tumehallide ja pruunikate tähnidega muna, mida mõlemad
vanalinnud 11-14 päeva hauvad. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad
pesast umbes kahenädalastena. Poegi toidavad vanalinnud peamiselt
putukatega jt väikeste selgrootutega. Pärast poegade
lennuvõimestumist hoiavad pesakonnad veel mõnda aega kokku, juuli
lõpus ja augusti alguses moodustuvad juba suuremad seltsingud,
sageli koos koduvarblasega. |
| Ohustatus ja kaitse |
Ei kuulu
Eestis kaitstavate liikide hulka. Rahvusvaheliste ohuhinnangute
järgi on liik soodsas seisundis, kuid langeva arvukusega.
|