| Liiginimi ladina
keeles |
Herilaseviu |
| Liiginimi ladina
keeles |
Pernis apivorus
|
| Suurus |
Kehapikkus 52-59 cm,
tiibade siruulatus 113-135 cm. Kaal 510 - 1160 grammi.
|
| Levik |
Levinud Euroopa ja
Edela-Siberi metsa-ja stepivööndis, Vahemeremaades ning Kaukaasia
ja Iraani mägimetsades. Eestis tavaline, kuid hõreda asustusega
liik.
|
| Arvukus |
Arvukus oleneb
toitumistingimustest. Eestis pesitseb 1000-1500 paari.
|
| Elupaik ja -viis |
Pesitsusajal on
herilaseviu seotud niiskete leht- ja lehtsegametsadega. Põlgab
nõmmemetsi. Herilaseviu pesitsusterritoorium on vägagi suur, et
tagada oma spetsiifilise toiduobjekti jätkumine.
|
| Ränne |
Rändlind ja
mittearvukas läbirändaja. Meile saabub aprilli lõpus/mai alguses
ja lahkub augusti lõpus/septembris. Talvitub Kesk- ja
Lõuna-Aafrikas.
|
| Toitumine |
Põhitoiduks on
kiletiivalised, peamiselt herilased, eriti aga nende vastsed.
Toidulaual on ka kahepaiksed, roomajad, hiired, sipelgad ja kuni
pardisuurused linnud. Kui herilasi napib, võib suleliste osakaal
tõusta menüüs kuni 25%-ni. |
Pesitsemine ja
areng
|
Pesa ehitab kuivadest
okstest peamiselt kuuskedele, kaskedele, ka mändidele, või siis
kasutab kulliliste ja vareste vanu mahajäetud pesi. Kasutuses
oleva pesa märgistab värskete lehtpuuokstega. Juunis muneb
emaslind 1-3 kastanpruunide laikudega kaetud valget muna, mida
hautakse 33-45 päeva. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad,
tuues pessa terveid herilasepesi koos kärgedega. 40 päeva vanuselt
lahkuvad pojad pesast ja 4-8 päeva hiljem lennuvõimestuvad.
|
Looduslikud
vaenlased
|
Vaenlasteks suuremad
kullilised ja kakulised ning nugis. |
| Ohustatus ja kaitse |
Herilaseviu kuulub
Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse. Rahvusvaheliselt on
tema staatus "soodsas seisundis" ja arvukus stabiilne.
|