Täpikhuik

Täpikhuik on lühikese sirge noka, roostepruuni tuuniga üldvärvi ja rohekate jalgadega ruiklane. Tema kaelal, rinnal ja ülapoolel on peened valged täpid. Linnu nägu on enamasti hall - sellele pakub kontrasti tume kiird, silma ümber olev pruun "mask" ei ole aga alati nii märgatav. Sugupooled on sarnased. Täpikhuiga lend on laperdav, siis on näha ka tema valge tiiva eesserv. Iseloomuliku "ütt-ütt-ütt" häälitsuse järgi on täpikhuik saanud endale hulga rahvapäraseid nimesid: ütt, järveütt, jutitaja, vesivutt, mutt jt. See iseloomulik hääl võib kostuda pooleteise kilomeetri kaugusele.

Liigi levila hõlmab suurt osa Euroopast, ulatudes ka Aasiasse: Kesk-Soomeni põhjas, Jenissei jõeni idas ja Iraanini lõunas. Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Euroopas on täpikhuiga levila sobivate elupaikade kadumise tõttu väga killustunud. Tema eelistatud elupaikadeks on nii pesitsus- kui ka talvitusaladel mageveelised märgalad, kus leidub mudast madalalt üle ujutatud pinnast ning tihedat poolveelist taimkatet, samuti puid. Eestis eelistab ta pesitseda tihedas tarnastikus või roostikus. Siinsed sobivad elupaigad asuvad peamiselt mererannikul ja siseveekogude kallastel paiknevates roostikes, luhtadel, madal- ja siirdesoodes ning poldritel. Harvem kohatakse liiki rannaniitudel ja muudel niisketel rohumaadel.

Täpikhuik on puhmaste vahel osav liikleja ja kiire jooksja. Toitu otsib ta madalast veest, süües seal erinevaid selgrootuid, aga ka taimeosi. Ujuda täpikhuigad ei armasta. Nagu tema lähisugulasedki, tõuseb ta pesitsusajal harva lendu. Rändlinnuna pole lendamine talle siiski sugugi võõras - nimelt asuvad nende talvitusalad kaugel Ida- ja Lõuna-Aafrikas. Sinna asuvad nad teele augusti lõpus või septembri alguses, naasevad aprilli lõpus või mais.

Pesa ehitab täpikhuik maapinnale: kuivemale kühmule või veest ümbritsetud tarnamättale. Pesaks on paksude seintega kauss või lohk, mis on vooderdatud rohkete kõrtega. Kurnas on 10-12 muna, mida hauvad mõlemad vanemad 18-19 päeva. Pojad on pesahülgajad ja nende eest hoolitsevad samuti vanemad ühiselt.

Täpikhuik kuulub kaitstavate lindude III kategooriasse ja on Eesti punase nimestiku järgi hinnatud väljasuremisohus olevaks. Suurimaks ohuteguriks on luhtade ja roostikuservade kinnikasvamine. Kogu areaali ulatuses peetakse oluliseks ohuteguriks ka veetaseme muutumist, mille põhjusteks võivad olla nii märgalade muutmine inimese poolt kui ka kliimamuutused. Väikese tähtsusega ohuteguriteks võivad olla veel roostike intensiivne majandamine, rannikulõugaste puhastamine, röövlus, häirimine ja kokkupõrked liinidega.