Täpikhuik

 

Täpikhuik

Iseloomuliku "ütt-ütt-üti" häälitsuse järgi on täpikhuik saanud endale hulga rahvapäraseid nimesid: ütt, järveütt, jutitaja, vesivutt, mutt jt. See iseloomulik hääl kostub pooleteise kilomeetri kaugusele. Erinevalt pisut suuremast rukkiräägust on tal tumehall roostja tooniga üldvärv, paiguti esineb valgeid tähne ja musti triipe.

See Euroopas ja Aasias laialt levinud lind on tavaline ka Eestis, ehkki kõikuva arvukusega: 1…2 tuhat haudepaari. Täpikhuik on kiire jooksja ja osav liikleja puhmaste vahel, lendu tõuseb harva, nagu tema sugulasedki. Ka ujumine on talle vastumeelne. Looduses pole teda sugugi lihtne märgata, sest ta elab pilliroo-, kaisla- ja tarnatihnikutes või põõsastikes, millega ta ühte sulab. Raskenduseks on veel seegi, et tal on öine eluviis ja päeval on ta nii liikumatu, nagu üks pillirootutt olema peab. Siiski võib teda järvede, jõgede, soode või märgade niitude servadesse otsima minna.

Pesa ehitab täpikhuik maapinnale: kuivemale kühmule või veest ümbritsetud tarnamättale. Õigemini on pesaks lihtsalt üks lohk, mis on vooderdatud rohkete kõrtega. Kui kuiva paika pole, siis tuleb valmistada kuhilpesa. Viimaks muneb emaslind 7...12 muna. Neis arenevaid poegi kasvatavad mõlemad vanemad sõbralikult koos.

Pojad on pesahülgajad: peagi peale koorumist ronivad rookõrtele turnima ning õpivad kiiresti tundma elu suures maailmas. Talvitama lendab rooruik septembri lõpul: Lõuna-Euroopasse, Aafrikasse või Indiasse, olenevalt kus kohas lindude pesitsusala asub. Tagasi Eestisse saabuvad nad mai esimesel poolel. Rooruik kuulub looduskaitse alla.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri