Rooruik

 

Rooruik

Sarnaneb rukkiräägule, aga omab pikka veidi kõveraks painutatud nokka. Iseloomulik on ka öösiti kostuv ruigav hääl. Linnu sulestik on pruunikas, alapool tumedam ja külgi kaunistavad laiad mustad ning kitsad valged vöödid. Sageli on tuntud rooruik ka rookana nime järgi. Mõlemad nimed tulenevad tema elupaigast: tihedad roostikud, kaislastikud ja põõsastikud veekogude ja soode servades.

Oma kodus on ta õppinud väga osavalt liikuma, lisaks oskab ta hästi ujuda, sukelduda ja ka joosta. Meie elame linnu levila põhjapiiril, aga lõuna poole liikudes võib rooruika kohata veel Põhja-Aafrikas ja Aasia lõunaosaski. Eestis pesitseb umbes 150...200 linnupaari. Pesa ehitatakse kuivadest kõrtest tihedasse taimestikku või puhmaviiru serva varju. Tavaliselt muneb emaslind 5...10 muna.

Koorunud pojad on hästi arenenud ja lahkuvad peagi pesast: nad on pesahülgajad. Juuli teisel poolel või augusti algul õpivad varem vaid jooksmist ja ronimist harjutanud noorlinnud selgeks lendamise. Sellega ei ole aga veel kiire, sest ränne algab alles oktoobris. Oma levila lõunaosas on rooruik hoopis paigalind.

Kevadel saabuvad nad Eestisse aprillis. Nii nagu nende eluviis on öine, toimub ka ränne vaid öösiti. Samuti ei meeldi neile eriti seltsida liigikaaslastega. Kuna rooruiga toiduks on veeputukad, nende vastsed, ussid, limused ja ämblikud, siis on ta inimese seisukohast täiesti kahjutu. Oma saaki nokib ta veekogu põhjast ja vees kasvavatelt taimedelt. Vähearvuka linnuna on ta võetud looduskaitse alla. Kuigi tema liha on üpris maitsev, meenutades kanaliha, ei ole ta kunagi suuremat kasutamist leidnud, sest teda on raske tabada ja ta on väike.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri