Jõgitiir

You need Plug-In support

Jõgitiiru hääl

 

Jõgitiir

Jõgitiir on välimuselt väga sarnane randtiiruga, aga erinevalt viimasest elab tihti ka siseveekogude kaldail. Erinevuseks on veel see, et jõgitiiru mustal peale lisaks on must ka punase noka ots. Keha on tal valdavalt valge ja jalad helepunased, saba on väga sügava sisselõikega.

Jõgitiiru levila jääb laiale alale põhjapolaarjoone ja põhjapöörijoone vahele, kus ta pesitseb enamasti rannikute läheduses, aga puudub Põhja-Ameerika läänerannikul. Eestis on ta tavaline lind, kelle arvukus aga kahjuks pidevalt väheneb.

Ta elab suurte kolooniatena. Eesti suurimates kolooniates pesitseb umbes 300 lindu. Jõgitiiru lend on kerge ja väsimatu, kuid aeglased tiivalöögid on väga järsud. Nii võib ta osavalt õhus kiirestilendavaid putukaid püüda. Teisal jälle jääb ta vee kohale seisma, rapleb tiibadega ning jälgib hoolega allolevat vett, siis järsku tõmbab tiivad kokku ja viskub vette, seejuures võib ta vahel täiesti vee alla kaduda. Nii püüab ta kalu. Sageli on rünnak aga asjatu ning jõud lõppenud. Kui aga suure vaevaga on õnnestunud siiski kala kätte saada, siis tuleb olla ettevaatlik, sest eriti jõgitiirude seas on levinud toiduparasiitlus. See tähendab seda, et üks lind võib korraldada teisele rünnaku ja selle saagi endale haarata. Harilikult see küll ei õnnestu, aga vahetevahel siiski. Teadlased on aga välja arvutanud, et ega see rünnak nii kasulik linnule olegi, sest võtab talt väga palju energiat ja pole sugugi tõenäoline, et üritaja söönuks saab. Nii on see rünnak õigustatud vaid suurte kalade puhul või halva ilmaga, kui on väga raske kalu vees jälgida või on viimased hoopis sügavamates veekihtides. Täpselt samuti ründavad jõgitiirud rapeldes, sööstes ja kõva hädakisa tehes ka mune jahtivaid vareseid ja rahu häirivat inimest. Tiire on ka politseinikeks kutsutud, sest nad tõttavad iga veekogul tekkiva tüli peale kohale ja teevad seni kõva lärmi kuni kõik korda saab.

Pesa ehitab jõgitiir saartele või jõe-järve kaldale lopsakama taimestiku varju, ära ei põlga ta ka puude ja põõsastega asustatud kohti. Huvitav on emaslinnu rituaalne toitmine isaslinnu poolt, mille juurde kuuluvad mitmed teisedki mängulised tegevused. Pesade vahekaugus on harilikult kolm meetrit. Taimedega vooderdatud pinnaselohku munetakse tavaliselt kolm muna, järelkurn on väiksem. Haudumine algab nagu teistelgi tiirudel peale esimese muna munemist ja kestab kolm nädalat.

Koorunud poegadest nooremad surevad tihtipeale nälga, aga teised lennuvõimestuvad 24. elupäeva paiku. Varem käivad nad küll pesast väljas, aga sööma tulevad ikka koju. Peale kalade söövad ka paljusid selgrootuid. Septembris rändavad jõgitiirud kaugele, meilt enamasti Aafrika lõunatippu talvitama. Tagasi Eestisse saabuvad nad maikuus. Jõgitiir kuulub looduskaitse alla.

 

Loe täiendavat infot!
1. Eesti lindude süstemaatiline nimestik

2. Otsi liiginime järgi:

3. Siinkäsitletavate lindude liiginimekiri