Rästik

Rästik on suhteliselt väike, tavaliselt umbes poole meetri pikkune pruunikat-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki tema selga kulgeva tumeda siksakilise mustri järgi. Mõnikord võib esineda ka üleni musti isendeid, mistõttu neid aetakse segamini nastikuga. Rästikul pole aga kunagi kollaseid kuklalaike, samuti saab Eesti kahte madu eristada üksteisest pea kuju järgi. Rästikul on selgelt kolmnurkse kujuga pea, nastikul aga on pea ja keha üleminek sujuv.

Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad. Niitudel, kuivades männikutes ja samblakuusikutes leidub neid aga küllaltki harva. Rästikuid leidub kõikjal Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60-100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Pärast edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2-3 päeva jooksul varjepaigast.

Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, kahepaiksed, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, ja sisalikud. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse.

Septembrist-oktoobrist aprillini on rästikud talveunes - nad talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, 0,4-2 m sügavusel, kus temperatuur ei lange alla 2-4 °C. Sellisteks paikadeks on näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas. Talvekorteri suhtes on rästikud konservatiivsed, kasutades sama paika aastaid järjest. Esimestel kevadpäevadel peale ärkamist hoiduvad isased rästikud kõige soojematesse kohtadesse - nad lesivad eredas päikesepaistes soojal maapinnal, langenud puutüvedel või soojadel kividel.

Peagi ärkavad talveunest ka emasloomad. Pulmamängud toimuvad 2-3 nädalat kuni kuu aega peale kevadist ärkamist mai keskpaigast juuni alguseni. Rästikute pulmatants on keerukas rituaal, kus partnerid end poolest kehast püsti ajavad ja üksteise suunas oma saledat keha võngutavad. Rästik on elussünnitaja, kelle munad arenevad ja pojad kooruvad emaslooma kehas. Kümmekond 16-18 cm pikkust väikest rästikut tulevad ilmale augustis ning nad saavad suguküpseks alles 5 aasta vanuselt, kui kehapikkus on vähemalt 50 cm. Rästikute eluiga võib ulatuda maksimaalselt 14-15 aastani.

Inimese lähenedes püüab rästik võimalusel minema roomata, hammustades vaid viimases hädas. Siiski tuleb hammustusse suhtuda tõsiselt ning õnnetuse juhtumisel otsida arstiabi, kuna rästiku hammustus on mürgine. Iseloomulikud sümptomid on valu, verevalumid hammustuse piirkonnas, sisemised verejooksud ja veresoonte tromboosid. Kui saada piisavalt kiirest arstiabi, ei tohiks juhtuda midagi hullu. Vaid väga üksikutel juhtumitel on inimestel rästikuhammustuse tagajärjel tekkinud püsivad või surmavad kahjustused. Siiski ei tasu metsas käimist karta - võib kindel olla, et rästik kardab inimest samuti väga ning siugleb enamasti ise eest minema. Kõrgema säärega jalanõud on metsas ringi jalutades siiski mõistlik ettevaatusabinõu.