Õistaimede kõigil liikidel esineb õis, milles valmivad muna- ja seemnerakud. Viljastumisjärgselt areneb õiest vili. Kõige väiksemad õied on nõelapeasuurusel taimel lemlikul, mis ujub väikeste veekogude pinnal. Maailma kõige suurema õiega on troopikas kasvav raitlill, millel on roiskuva liha välimus ja lõhn.

Õis kinnitub õieraole, mille tipp on jämenenud ja moodustab õiepõhja. Kroon- ja tupplehed moodustavad õiekatte. Kui taimel on nii kroon- kui tupplehed, siis nimetatakse seda kaheli õiekatteks. Kui tupplehed aga puuduvad, siis on õiekate lihtne. Mõnedel taimeliikidel esinevad küll nii tupp- kui ka kroonlehed, kuid need ei ole üksteisest eristatavad. Sellist õiekatet nimetatakse perigooniks. Tupplehtede ülesandeks on kaitsta arenevat õiepunga. Kroonlehed on tihti eredavärvilised, et meelitada ligi õisi tolmeldavaid putukaid. Tuultolmlejatel taimedel on kroonlehed vähemärgatavad. Õiepõhjale kinnituvad õie kõige olulisemad osad –- tolmukad ja emakad. Need on taime suguorganid. Tolmukad on isassuguorganid ja koosnevad tolmukapeast ning tolmukaniidist. Tolmukapeas moodustuvad tolmuterad, neid nimetatakse ka õietolmuks. Tolmuterades arenevad isassugurakud. Kui need on küpsenud, siis tolmukapead avanevad ja tolmuterad väljuvad. Emassuguorgan – emakas – moodustub kokkukasvanud viljalehtedest. Emakas koosneb emakasuudmest, -kaelast ja sigimikust. Sigimikus on seemnealgmed, milles küpsevad munarakud. Igas viljalehes areneb üks seemnealge ja selles üks munarakk.

Tolmlemise tulemusena satub tolmutera emakasuudmele. Toimub viljastumine ja seemnealgmetest arenevad seemned. Sigimikust moodustub seemneid ümbritsev vili. Enamasti on ühes õies nii emakad kui tolmukad. Sellised õied on mõlemasugulised. Ühe- ehk lahksugulistes õites on aga ainult emakad või tolmukad. Neid nimetatakse emas- ja isasõiteks.