Ädalalill
(Parnassia palustris)
raudnael, maksa rohi, südamelill, sügislumelill

Ädalalill kasvab niisketel või päris soostunud niitudel ning seetõttu jääb ta paljudele märkamatuks. Inimesed ei taha tavaliselt jalgu märjaks teha ja see päästabki ädalalille ilusad mõnesentimeetrilise läbimõõduga valged õied. Õite suurus ja kroonlehtede silmatorkav hele särav värvus on mõeldud tolmeldajate, putukate ligimeelitamiseks. Kuid ädalalill ei meelita ainult õite suuruse ja iluga, tal on ka meeldiv lõhn. Kui leiate juulis või augustis õitseva ädalalille, siis nuusutage seda kindlasti. Loodetavasti tunnete selgesti tugevat meelõhna. Kui aga putukas õieni jõuab, siis saab ta veidi petta: õies polegi nii palju tolmukaid, kui kaugelt paistab. Osa ädalalille tolmukatest on niinimetatud kõlutolmukad: enam-vähem küll tolmukate välimusega, aga ei tooda õietolmu. Iga kõlutolmuka tipus on näärmetäpike.

Vaatame nüüd ka allapoole. Millised on ädalalille lehed? Kõigepealt torkab silma varrel kasvav üksik leht. See on ennast varre ümber tuutuks kokku keeranud, just nagu tahaks niigi niiskes kasvukohas veel vihmavett varuks korjata. Selline leht vett siiski ei pea ja see voolab varre juures välja. Enamik lehti on ädalalillel juurmise kodarikuna. Üldkujult on need samasugused, kuid neil ei ole end millegi ümber keerata ja nii nad ongi täiesti vabalt.

Laialdaselt on levinud ütlemine, et pärast jaagupipäeva visatavat heinasse raudnael. See tähendab, et pärast seda on rohi kõva ning nüristab vikatit. See süü aga pannakse mõnel pool just ädalalillele, sest tema hakkab ju õitsema pärast õiget heinateo aega. Öeldaksegi, et ädalalill see raudnael ongi, mis pärast jaagupipäeva heina sisse visatakse. Kes on aga hoolsad olnud, neil kasvab samal ajal juba lopsakas ädal ja sealt on pärit nimi ädalalill. Viimane on eestlaste hulgas ka palju laiemalt levinud, mis näitab, et maainimesed on usinasti õigel ajal heina ära teinud.