Aed-hiirehernes
(Vicia sepium)
aia-hiireherne, punased kure erned, hiirenäkk, kaebtuseheinad

Aed-hiireherne tunneme ära ilusate punakate õite järgi, mis asuvad kahe kuni nelja kaupa lehtede kaenlais. Tegelikult aga polegi need õied kogu aeg punased. Nagu tihti punastele, lilladele või sinistele õitele kombeks, nii muudavad ka aed-hiireherne õied kameeleonitaoliselt oma värvi. Vananedes muutuvad need sinakaslillaks. Erinevalt meil kõige tavalisemast harilikust hiirehernest ei ole tema väheseõielisel õisikul peaaegu üldse õisikuraagu. Sama tunnus teeb ta kergesti eristatavaks ka valgeõielisest mets-hiirehernest. Mets-hiirehernes eelistab varjukat kasvukohta, metsi ja võsastikke, aed-hiirehernes kasvab seevastu meelsamini niitudel ja metsaservadel. Aed-hiirehernes pole niitude kultuurtaimeks saanud, sest intensiivsel maakasutusel kipub ta rohustust kaduma.

Ka varisevad heinategemisel tema sulglehekesed kergesti. Kuid oma maitseomadustelt ja koostiselt on aed-hiirehernes suurepärane toit nii kariloomadele kui ka taimtoidulistele metsaasukatele. Eriti kõrge on kogu taime valgusisaldus.

Lehed on tal küll kuni kümme sentimeetrit pikad, kuid sageli vaid nelja või viie sulglehekeste paariga. Arusaadavalt tunduvad sellised lehed suhteliselt õrnad. Liiga hõredad need siiski ei paista, sest lehekesed on peaaegu munakujulised. Tuletame siinkohal meelde, et harilikul ja mets-hiirehernel oli lehekesi rohkem, kuid need on kitsamad. Eestis on ka teisigi punaseõielisi hiireherneid, kel on õied kaenlasisesed. Erinevalt neist on aga aed-hiirehernel õisi kobaras rohkem ning ta on mitmeaastane taim. Kuidas eristada mitme- ja üheaastast taime? Üheaastasel taimel on kõik varred õitega, mitmeaastastel leidub ka ainult lehtedega varsi. Kindlasti saab vahet teha juurte järgi: mitmeaastase taime juurestik on tugevam ning enamasti leidub jämedaid risoome või mugulaid varuainete säilitamiseks.

Lisaks tavalistele suurtele lehtedele on hiirehernestel olemas ka abilehed. Need on väikesed, alumises osas hambulised lehed pärislehtede varrele kinnitumise kohal. Aed-hiireherne abilehed on küllaltki huvitavad. Kui kätte võtta luup, siis võime märgata lehe alusel lillakat täpikest.

Peale selle, et aed-hiirehernes on hea söödataim, on ta ka suurepärane nektariallikas teda tolmeldavatele putukatele. Nii peavad mesinikud teda heaks meetaimeks, millest mesilased saavad maitsvat nektarit.