Aed-hiirehernes
(Vicia sepium)
aia-hiireherne, punased kure erned, hiirenäkk, kaebtuseheinad

Aed-hiireherne tunneme ära punakate õite järgi, mis asuvad kahe kuni viie kaupa lehtede kaenlas. Erinevalt harilikust hiirehernest ei ole aed-hiirehernel pikka õisikuraagu, sama tunnus eristab teda ka valgeõielisest mets-hiirehernest. Õigupoolest pole aed-hiireherne õied kogu aeg punased. Nagu punastele, lilladele ja sinistele õitele kombeks, nii muudavad ka aed-hiireherne õied kameeleonitaoliselt värvi. Vananedes muutuvad need sinakaks.

Aed-hiirehernes kasvab niitudel, metsaservadel ja nagu nimigi ütleb, inimese lähedal aedades. Pidevat niitmist ta kõrge püstise taimena ei talu ja tikutopsikõrgusest murust ta kaob, heki all kasvab aga küll. Väga intensiivse maakasutuse tingimustes kipub aed-hiirehernes rohustust kaduma. See on üks põhjus, miks teda söödataimena põldudel kasvatama ei ole hakatud. Maitseomadustelt ja koostiselt on aed-hiirehernes suurepärane toit nii kariloomadele kui taimtoidulistele metsaasukatele. Eriti kõrge on taime valgusisaldus. Peale selle on aed-hiirehernes hea nektariallikas tolmeldavatele putukatele.

Lehed on aed-hiirehernel kuni kümme sentimeetrit pikad, sageli vaid nelja või viie sulglehekeste paariga. Arusaadavalt tunduvad sellised lehed suhteliselt õrnad. Liiga hõredad need siiski ei paista, sest lehekesed on peaaegu munakujulised. Lisaks tavalistele suurtele lehtedele on hiirehernestel olemas ka abilehed. Need on väikesed, alumises osas hambulised lehed pärislehtede varrele kinnitumise kohal. Aed-hiireherne abilehed on küllaltki huvitavad. Kui kätte võtta luup, siis võime märgata lehe alusel lillakat täpikest. Tuletame meelde, et harilikul ja mets-hiirehernel on lehekesi rohkem ja need on kitsamad. Õisikuraagudeta, lehekaenlas olevate õitega punaseõielisi hiireherneid on Eestis lisaks aed-hiirehernele teisigi. Erinevalt neist on aed-hiirehernel õisi lehekaenlas rohkem ning ta on mitmeaastane.

Kuidas eristada mitme- ja üheaastast taime? Üheaastasel taimel on kõik varred õitega, mitmeaastastel leidub ka ainult lehtedega varsi. Vahet saab teha juurte järgi. Mitmeaastase taime juurestik on tugevam ning enamasti leidub jämedaid risoome, roomavaid võsundeid, mugulaid või teisi varre (või juure) teisendeid varuainete säilitamiseks. Üheaastased varuaineid ei kogu ja kogu energia suunatakse õitsemiseks ja seemnete valmimisse.