Sellegipoolest jäävad angervaksaväljad silma ja taime pikk õitsemise aeg teeb neist väljadest midagi Eestile eriomast. Angervaksa õied on küll alla sentimeetri suurused, kuid nad koonduvad mitmekümne sentimeetri suuruseks laiuvaks õisikuks. Nii paistab nagu oleks kogu väli kreemikasvalge vahuga kaetud. Eriti huvitav on õitsava angervaksa lõhn. Seda on peetud sarnaseks nii mandlite kui kaneeli lõhnaga, igal juhul on ta väga meeldiv. Aroominautimisega ei või siiski liialdada, sest sel on ka uimastav toime, mis võib pea valutama panna. Õitsval angervaksaväljal võivad ka kõrvad valutama hakata. Põhjuseks ei ole angervaks ise, vaid tema tolmeldajad, suured mesilased ja kimalased. Neid on koos lugematul arvul, neile meeldib väga see hea meetaim, seetõttu viivad mõnikord mesinikud tarud suvel otse angervaksavälja servale.

Ka inimene on õppinud angervaksa kasutama. Palju head on leitud isegi tema juurtest ja varretippudest ehk ürdist. Kõiki neid kasutatakse rahvameditsiinis ravimina. Nimi naesterohigi viitab sellele, et temaga on arstitud naistehaigusi. Temast valmistatud teed on joodud pärast sünnitamist võimaliku tekkiva palaviku vastu. Angervaksast on abi reuma ja närvivalude, krampide, närvilisuse, kõhulahtisuse jne vastu. Ka alandab angervaks palavikku ning paneb inimese higistama, sellest on leitud sama toimeainet, mis on aspiriinis. Tee valmistamiseks tuleb supilusikatäiele ürdile valada peale klaas keeva vett ja seejärel jooki hoida veerand tundi soojas. Seda juuakse kuumalt. Kuid levinud on ka erinevad leotised, juurikatest, botaanikute keeles risoomist, võib teha vanne. Vanni valmistamiseks peab aga juurikas tõmbama kuni üheksa tundi: muidu ei tule sellest toimeained välja. Angervaksa on kasutatud värvimisel ja nahkade parkimisel.