Aas-rebasesaba
(Alopecurus pratensis)

heinamaa hundisaba, rebasehänd, rukkipeaga kastehein, rukkipealine

Rebasesaba ja põldtimut on kaks meie väga tavalist kõrrelist. Alatihti kipuvad nad üksteisega segamini minema. Kui teate, kuidas näeb välja timut, siis teate ka, milline on rebasesaba. Nii lihtsaks teevad paljud loodusesõbrad asja enda jaoks. Kuid egas tegelikult neil kahel taimel nii raske vahet teha olegi.

Nii rebasesaba kui ka timuti pähikud moodustavad pika tiheda tähkõisiku. Nii korrapäraseid rullikujulisi õisikuid meie teistel kõrstaimedel ei ole. Aas-rebasesaba ja põldtimut on ka suuruselt ja üldiselt välisilmelt väga sarnased. Kuid siiski, neil on ka olulisi ja lihtsasti märgatavaid erinevusi. Näiteks hakkab rebasesaba varem õitsema kui timut. Rebasesaba ilusaid õisikuid võime teeservadel ja niitudel kohata juba mai lõpus ja juuni alguses. Kes rebasesaba tunnuseid hästi teab, sel võib jääda mulje, et uuritud maatükil timutit ei kasvagi. Kui aga juulikuus tagasi tulla, siis võib vaid imestada – osa rebasesabasid on muutunud timutiteks. Niisiis hakkab timut hiljem õitsema.

Teiseks on tegelikult erinev ka nende taimede õisiku kuju. Timuti õisik on kogu pikkuses ühtlase jämedusega, rebasesabal muutub see aga tipu suunas aegamööda peenemaks.

Kõige kindlam eristamisvõte on aga järgmine. Võtke uuritava taime õisik sõrmede vahele ja painutage ta ringikujuliseks. Kui ta moodustab ilusa ühtlase ringi, siis on tegu timutiga. Kui ringist ulatuvad mitmel pool sälgud välja, siis on tegu rebasesabaga. Samas muutuvad hästi nähtavaks ka rebasesaba õisikus olevad pikad läbipaistvad karvad. Timutil neid pole.

Nii rebasesaba kui timut on head söödataimed. Peale koduloomade on nad väga vajalikud loomulikult ka metsloomadele. Rebasesaba kasvab looduslikes kasvukohtades ehk isegi sagedamini kui timut. Neid mõlemaid kasvatatakse ka kultuurpõldudel. Aas-rebasesaba eelistab niiskemaid niitusid. Kuid peale niiskuse vajab see taim veel head mulda, kus oleks rikkalikult toitaineid.