Arujumikas
(Centaurea jacea)
nupukas, nurgarohi, punejas, naesterohi

Arujumikas on meie rahvuslille, rukkilille, sugulane. Vaadake neid taimi hoolega lähedalt ja te veendute arujumika ja rukkilille suures sarnasuses. Kuid rukkilille ja arujumika õite värv on oluliselt erinev: rukkilille õis on sinine ja arujumikal tavaliselt lillakaspunane. Kuid harva on mõlema liigi õied kas roosad või valged. Siis on abi taime kasvukujust: arujumikas on mitmeaastane ja tugevama kasvuga, rukkilill on seevastu üheaastane ja õrnema väliskujuga. Arujumikas võib segi minna ka põldjumikaga. Põldjumika õied on suuremad ja lillakamad, taime lehed on sügavalt sulgjalt lõhestunud. Arujumika lehed on enamasti terveservalised või väikeste hammastega. Ja üldse on põldjumikas arujumikast tugevama kasvuga.

Kõik jumikad, sealhulgas ka rukkilill, on korvõielised ja võib-olla on raske uskuda, et nende sugulasteks on ka võilill, takjas, härjasilm või päevalill. Üheks tunnuseks, mis jumikaid eristab teistest korvõielistest, on omapärased lehtrikujulised õied korvõisiku serval. Nende ülesandeks on ainult putukaid kohale meelitada, neis pole ei viljumisvõimelist emakat ega ka õietolmu tootvaid tolmukaid. Selliseid õisi nimetatakse steriilseteks. Putukaid on aga kohale vaja meelitada selleks, et need kannaksid õietolmu ühtedelt õitelt teistele. Jumikate korvõisikute keskel paiknevad putkõied, milles on nii normaalsed tolmukad kui ka emakad. Need mõlemasugulised putkõied hoolitsevadki taime järelkasvu eest.

Arujumikas on ka ravimtaim. Vanad eestlased on kasutanud teda mõne nahahaiguse ravimiseks. Laiemat kasutamist see ilus lill siiski leidnud pole. Kuid veel võib temast rääkida kui heast mee- ja värvitaimest. Arujumika lehtedest ja vartest on võimalik saada kollast värvi. Loomadele söögiks jumikad eriti ei kõlba, nad ei meeldi loomadele endile ja on ka madala söödaväärtusega. Seega tuleb teda põldudel ja karjamaadel pidada umbrohuks. Nii on jumikad meie ühed kaunimad umbrohud.