Aas-seahernes
(Lathyrus pratensis)

kollane hiirehernes, hobuking, mesihernes, mõrsjanutt

Aas-seahernes on meie kõige tavalisem seahernes, keda võib näha peaaegu igal parajalt niiskel niidul. Ta kasvab sasipundardena niitudel ja on kollaseõieline, kahvaturoheline taim. Sageli aetakse ta teiste kollaseõieliste veidi sarnase välimusega aasataimedega segamini. Siinkohal ei tohi aga ükski loodusesõber eksida. Seahernest on teistest väga lihtne eristada: tuleb vaadata tema lehte. See on liitleht, mis koosneb vaid kahest lehekesest. Selle lehe tipus pole sulglehekest, seal on hoopis köitraag. Lehekesed on piklikud ja pikalt sujuvalt teravneva tipuga, nendel on selgesti nähtavad ka kolm peaaegu sirget roodu. Huvitavad on ka abilehed. Need on peaaegu pärislehtede pikkused, kuid alusel noolekujulised. Abilehed on lehekesed, mis kinnituvad varrele leherootsu kinnitumiskohas.

Köitraod ei ole aas-seahernel asjata. Tema nõrk vars ei jõua ise üldse püsti seista. Nii näemegi teda vaid roomamas, juhul kui pole läheduses teisi taimi. Kui aga on aas-seaherne ümber kedagi tugevamat, siis ei jäta ta kasutamata võimalust teiste abil kõrgemale kasvada. Köitraod haaravad teisest taimest tugevasti kinni ja tõstavad varred üles. Varred on iseloomuliku tiivutu neljakandilise kujuga.

Kollaseid õisi maksab luubiga lähemalt uurida. Võime näha, et nii laevukese kui tiibade alusel on olemas kitsas riba: pinnuke. Laevukese alumises otsas on väike jätke, mida nimetatakse kõrvaks. Kokkuvõttes saab aga õis väikese kingakese kuju. Viimase tõttu on tema üheks rahvapäraseks nimeks hobuking. Ka lehtede järgi on nimesid pandud: kanna varvas. Nimelt olevat aas-seaherne kahe lehekesega liitlehed täpselt sellised nagu harali kanavarbad. Rohkem on siiski tähele pandud taime kollaseid õisi. Sõna kollane kajastub paljudes nimedes ehkki tagumine osa muutub hernest ja läätsest ristikheinani.

Aas-seahernest on nimetatud ka mesiherneks. See nimi tuleb aga ilmselt lihtsalt õite värvusest. Meetaimena tal eriti suurt tähtsust ei ole, kuigi mesilased teda siiski tolmeldavad ja ka veidi nektarit saavad. Rohkem on ta levinud söödataimena, temast ei ütle ära ka taimtoidulised metsloomad. Maitselt on aas-seahernes küll veidi kibe, kuid nähtavasti see loomi ei sega. Eriti hästi sobib ta aga kariloomadele kuivatatult. Kuivatamise juures peab jälgima, et ilm oleks püsivalt kuiv. Vastasel juhul muutub aas-seahernes kergesti mustaks, nagu tema valminud kaunadki. Teda on püütud isegi põldudel kasvatada, kuid eriti häid tulemusi ei ole nii saadud. Aas-seahernes jääb ikka meie looduslike niitude söödataimeks.