Hanevits
(Chamaedaphne calyculata)
jooksvarohud, sassaparila, sootubak, suuvitsik

Hanevitsa nimed kattuvad vanarahva hulgas sageli küüvitsa nimedega. Isegi selle taime ametlik nimi, “hanevits” on üks vabalt valitud nimi küüvitsa rahvapäraste nimede hulgast. Mõlemad taimed kasvavad soodes. Hanevits on siiski veidi nõudlikum kasvukoha suhtes ja esineb eelkõige rabades ja rabametsades, harvem siirdesoodes. Küüvits võib seevastu kasvada vahel isegi madalsoodes. Sarnaseks teeb need taimed lehtede ja õite enam-vähem ühesugune välimus. Pealt vaadates on neil mõlemal peaaegu ühesugused ka lehed: keskkoht kõige jämedam, otsad muutuvad sujuvalt ümarateks tippudeks, värvuselt läikivrohelised. Ka leheserv on mõlemal alla käändunud. Katsudes aga on nii küüvitsa kui hanevitsa lehed mõlemad nahkjad. Õied on neil mõlemal valged ja omapärase kelluka või kupu kujuga.

Samas on neil taimedel olemas hulk tunnuseid, mis teeb nad kergesti eristatavateks. Kõigepealt vaadakem ka lehe alumist külge. Hanevitsa lehel võime seal näha tihedaid roostevärvi plekke, just nagu oleks mõni seenhaigus kallale tulnud. Küüvitsa lehe alakülg on aga täiesti valge. Valge värvus on tingitud paksust vahakihist. Teiseks õied. Kui õite välimus on väga sarnane, siis asetus varrel küll mitte. Küüvitsa õied asuvad kõik enam-vähem ühel kõrgusel pikkadel raagudel varre tipus. Hanevitsa õied on aga ühekaupa lehtede kaenlas ja ripuvad lühikestel raagudel viltuse varre ühel küljel reas. Huvitav on veel see, et kui hanevitsa kellukakujulised õied ripuvad varre ühel küljel, siis lehed on pöördunud täpselt vastassuunda. Nii muutuvad õied tolmeldavatele putukatele paremini märgatavateks.

Siiski ei ole hanevitsa õite tolmeldamisest suurt kasu, sest tegelikult levib see taim ikkagi peamiselt ilma seemneteta. Nimelt peale maapealse varre on hanevitsal veel palju koheva samblavaiba sisse jäävaid varsi. Neil tekib kõikjal külge lisajuuri ja kui leitakse sobiv koht, siis kerkib üles päikese kätte uus taim. Seemnetega paljuneb hanevits rohkem rabapõlendikel.

Hanevitsa on kasutatud rahvameditsiinis, näiteks reumavalude leevendamiseks. Temast on abi olnud ka hingamisteede haiguste ravis. Siiski laialdaselt seda taime ei kasutata. Üheks tarvitamist piiravaks asjaoluks on taime mürgisus. Siiski on hanevitsa mürgisus väiksem küüvitsa omast.