Eestikeelne nimi	(harilik) härjasilm
Ladinakeelne nimi	Leucanthemum vulgare Lam.
Rahvapärased nimed	einalilled, kanaperse, tibutuss, kas-armastad-mind, õnnelill, jaanikakar, ätses
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub korvõieliste sugukonda, perekonda härjasilm.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 20-60 (80) cm.
Õis	Õied moodustavad korvõisiku, mille läbimõõt on 3-6 cm. Korvõisikud asuvad üksikult varre ja varreharude tippudes. Õisiku alusel on üldkatis, mis koosneb rohtjatest kileja äärisega lehtedest. Õisiku serval on valged keelõied, millel on 1,2-2,5 cm pikkune naast. Õisiku keskel on arvukalt kollaseid putkõisi, nende pikkus on kuni 3 mm. Keelõied on ühesugulised emasõied, putkõied on mõlemasugulised. Õitseb juunist augustini (septembrini).
Vili	Ruljas aluse suunas ahenenud paljas mustjaspruun seemnis, millel on 5-10 valkjat ribi. Seemnise pikkus kuni 3 mm, laius alla 1 mm. Keelõite seemnise tipul on ühekülgne kroonitaoline lise.
Leht	Paljad või hõredalt karvased saagja kuni täkilise servaga varrele vahelduvalt kinnitunud lihtlehed. Alumised lehed on talbjad kuni äraspidimunajad, vahel mõlajad või peaaegu ümmargused, pikarootsulised. Laba pikkus on 1-4 (6) cm ja laius 0,5-2 (5) cm. Ülemised varrelehed on enam-vähem lineaalsed, rootsutud, vahel varreümbrised. Nende pikkus on (1) 2-6 (7) cm ja laius (0,1) 0,2-2 cm.
Vars	Vars on püstine või tõusev, vaoline ja veidi kandiline, tavaliselt lihtne, harva ülemises osas veidi harunenud. Viljad valmivad juuli lõpust oktoobrini. Varre ülaosas lehti pole.
Maa-alune osa	Taimel on lühike harunev risoom, millest kasvavad välja arvukad lisajuured.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega, laieneb ka vegetatiivselt risoomi abil. Paljundatav risoomipistikute ja seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt Euroopas, kuid ka Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, Kesk-Aasias, tulnukana Jaapanis, Põhja-Ameerikas ning Uus-Meremaal. Kogu Eestis sage, kohati esineb massiliselt.
Kasvukoht	Kasvab kultuurrohumaadel ja viljapõldudel umbrohuna, kuid ka looduslikel puisniitudel, päris-, loo- ja lamminiitudel, sageli teeservades. Mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Eelistab valgusrikkaid parasniiskeid kasvukohti.
Koht ökosüsteemis	Taim on sageli niitudel tiheda kamara moodustaja, kultuurpõldudel tõrjub konkureerides teisi taimi välja.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Kasutatakse laialt lõikelillena, harvem iluaedades püsilillepeenardel. Omab erilist väärtust kaunite õite ja väga pika õitsemise aja tõttu, kasvukohatingimuste suhtes on vähenõudlik. Talub hästi tahma ja linnade kahjulikke gaase. Eriti hästi sobib parkidesse suuremate laikudena. On tarvitatud ka ravimtaimena rahvameditsiinis mitmesuguste haiguste puhul, sagedamini solkmete väljutamiseks. Taime on kasutatud ka putukate peletamiseks ja kollase värvaine saamiseks.
Sarnased taimed	Härjasilm on laialt tuntud ja hõlpsasti äratuntav taim. Paraku nimetatakse teda enamasti valgeks karikakraks, kes on küll mõnevõrra sarnane, aga Eestis üpris haruldane. Valge karikakar on lühiealine nõrga juurestikuga põlluumbrohi, härjasilm on mitmeaastane tugeva juurestikuga niitude taim; valge karikakra vars on tugevalt harunenud, härjasilmal peaaegu harunemata; valge karikakra lehed on tugevalt lõhestunud, härjasilma lehed on täkilise servaga, peaaegu terved.