Harilik malts
(Atriplex patula)
haraline malts, päris malts

Harilik malts on meil väga tavaline umbrohi. Harilikult peetakse maltsaks ühte veelgi sagedamat umbrohtu – valget hanemaltsa. Kuid hanemalts on hoopis teise perekonna taim. Väliselt on hanemalts hoopis pehmem kui harilik malts. Lehed on harilikul maltsal hanemaltsa omadest mõnevõrra kitsamad. See-eest on harilikul maltsal väikesed lehekesed ka õite alusel, hanemaltsal pole. Veelgi enam, hariliku maltsa emasõitel polegi õiekatet, on vaid väikesed lehekesed teiste õieosade kaitseks. Muidu on õisikud ja ka üldine välimus maltsal ja hanemeltsal väga sarnased. Mõlemad nad on ka vähemalt noorelt iseloomuliku läikiva valkja jahutaolise kirmega kaetud.

Nagu eelnevast jutust juba välja tuli, on hariliku maltsa õied ühesugulised. See tähendab, et taimel on nii emas- kui isasõied. Seemned arenevad vaid emasõitest. Hanemaltsal on aga mõlemasugulised õied. Väliselt on hariliku maltsa ja valge hanemaltsa õied ja õisikud üpris sarnased. Maltsa ja hanemaltsa perekonna liike on Eestis tegelikult rohkem. Looduslikud liigid kasvavad enamasti mererannal, sissetoodud liigid aga jäätmaadel ja prahipaikadel.

Harilik malts on meil umbrohi, mererandadel või mujal looduslikes kasvukohtades leidub teda harva. Seejuures kasvab ta samasugustel kohtadel kui valge hanemalts. Kõige sagedamini kohtame teda mitmesugustel mahajäetud viljaka mullaga lapikestel. Sellisteks võivad olla vanad sõnniku- või kompostihunnikud, samuti harimata jäänud põllumaa. Kui aga maltsataimed on endale juba ühe ilusa tagala loonud, siis vallutavad nad kiiresti ka kõik ümberkaudsed vähegi sobivad maad. Nimelt võib üksikul maltsataimel valmida kümneid tuhandeid seemneid ja piisava kasvulava korral võivad paljudest neist sirguda uued taimed.

Harilikust maltsast vabanemiseks ei tohi kuskile jätta rohimata aia- ja põllumaad, kohti, kus taim saaks kosuda. Välja rohida pole teda kuigi raske, kuid kui malts massiliseks muutub, siis on see väga tülikas.