Harilik tarn
(Carex nigra)
maarja-kastehein, must marjaga rohi, päris mustpea, raudrohi

Tarnad on tihti tuntud kui terava leheservaga taimed, kelle leht võib kätte haava lõigata. Õigupoolest ei ole “lõikavad” lehed ainult tarnadel vaid päris paljudel lõikheinaliste sugukonda kuuluvatel taimedel, kelle hulgas tarna perekond, tõepoolest, kõige liigirikkama rühma moodustab.

Eestis kasvab 77 erinevat tarna liiki ja mitte alati pole neil lihtne vahet teha, sest tarnad võivad kromosoome liita ja lahutada, see tekitab ka sama liigi isendite vahel suuri erinevusi. Lihtsustamise huvides võib püüda tarnu jaotada rühmadesse elupaikade järgi. Nii on ühed tarnad pigem kuivade metsade ja niitude asukad. Nemad on tavaliselt väikesekasvulised ja üsna pehmete lehtedega. Teised on suured meetripikkused tugevate lehtede ja jäikade vartega. Nemad kasvavad harilikult suurte mätastena soodes, soostuvatel niitudel ja metsades. Kolmandad on kasvult keskmise suurusega, aga nemadki eelistavad pigem märjemaid kasvukohti. Viimaste hulka kuulub ka harilik tarn.

Nagu hariliku tarna nimest oletada võib on ta Eestis tavaline liik. Ta kasvab nii soodes ja soostunud niitudel kui erinevates märjemates metsades. Hariliku tarna kasvuviis on muutlik. Ta võib kasvada nii hõreda muruna kui moodustada väikesi tihedaid mättaid. Kasvuviisi järgi on eristatud mitmeid hariliku tarna alamliike. Kuidas siis harilikku tarna ikkagi ära tunda? Algaja taimesõber peaks püüdma tarnu määrata suve keskel. Just siis on kõige parem vaadata tarna omapäraseid “päid”, õisikuid ja vilju. Esiteks torkab silma, et hariliku tarna õisikud on mustjad või musta-rohelisekirjud.

Hariliku tarna õisikus on kahte tüüpi osaõisikuid. Tarnade osaõisikuid nimetatakse ka pähikuteks. Ühed neist on emas- ja teised isaspähikud. See tähendab, et ühtedes pähikutes on vaid emasõied ja teistes isasõied. Seemned valmivad loomulikult emaspähikutes. Õisiku ja pähiku (osaõisikute) tunnused on tarnade määramisel olulised.

Hariliku tarna varre tipul on tavaliselt üks peenike hallikaspruun isaspähik. Sellest veidi allpool leiame kaks kuni neli püstist, tunduvalt jämedamat emaspähikut. Hariliku tarna emaspähikud on eemalt vaadates sageli peaaegu mustad - tunnus, mis aitab taime ära tunda. Ka hariliku tarna ladinakeelne eesnimi, nigra, tähendab musta.

Tarnade määramisel on sageli vaja uurida veel lehetuppede värvust. Tavalisemateks värvusteks on kollakas või õlgjas, punakas ja pruun. Hariliku tarna lehetuppede värvus võib olla helepruunist tumepruunini. Lehetuppedest väljuvad tal kitsad, kuid lamedad hallikasrohelised lehed.