Hiirehernes on selle taimeperekonna nimeks ilmselt viljade tõttu. Kõigi hiireherneste viljadeks on kaunad. Seemneid on neis erinev arv, kuid alati on need väikesed, parajad hiirtele söömiseks. Harilikul hiirehernel on kaunas neli kuni kaheksa täpilist seemet. Täpilisus olgu hoiatav märk inimesele! Süüa neid ei tohiks, sest hariliku hiireherne seemned on mürgised. Loomadele on hiirehernes väga hea söök, aga samuti ennekõike enne seemnete valmimist. Hiireherne seemned idanevad pikkamööda ning neid on raske korjata, lisaks ei kannata taim intensiivset maaharimist, seetõttu ei ole teda kultuurtaimena loomasöödaks põldudel kasvatama hakatud. Lisaks seemnetele levib hiirehernes maa-aluste võsundite ning risoomitükkidega.

Õisi võib hariliku hiireherne kümnesentimeetrises ühekülgses kobaras olla kuni poolsada. Kuna igas õies on tolmeldajate jaoks nektarit, siis on arusaadavalt tegemist hea meetaimega. Lisaks on harilikul hiirehernel pikk, mitmekuune õitsemise aega. Ilutaimena teda sellest hoolimata naljalt ei kohta. Harilik hiirehernes on tavaline ja kasvab niigi kõikjal - inimestel on kombeks taolisi nimetada umbrohtudeks, mitte lilledeks.