Harilik karutubakas
(Pilosella officinarum)
arnikas, kahetsemisrohi, kärnalill, luujooksvarohi, peetruse-kõtuvalurohi, voolmerohi

Karutubakas on suur taimeperekond, mida Eestis on iseseisva perekonnana käsitletud alles viimastel aastatel. Varasema ajal loeti need hunditubakate hulka kuuluvaks ning siis kandis liik nime karvane hunditubakas. Nüüd on botaanikud lõpuks selgusele jõudnud, et tegemist on ikka kahe erineva perekonnaga. Vanasõna ütleb, et ega nimi meest ei riku ja nii jääb see taim ikka endiseks. Harilik karutubakas on perekonna kõige tavalisem ja kergemini äratuntav liik. Peab teadma, et tal on olemas maad mööda roomavad võsundid ja terveservalised, alt tihedalt viltjad lehed, mis esinevad vaid juurmise kodarikuna. Varre otsas on harilikul karutubakal alati ainult üks korvõisik.

Maad mööda roomavatel võsunditel on taime elus kindel ülesanne. Nad on tähtsateks paljunemisvahenditeks. Nimelt võib iga võsundi tipus tekkida lehekodarik, millele kasvavad juured alla. Nii ongi uus taim valmis. Soodsates tingimustes võib võsundeid tekkida palju, ühel taimel isegi kuni kümme tükki aastas. Kuid taimele vähesobivates kasvukohtades võivad mõnikord võsundid hoopis puududa. Ebasoodsad on harilikule karutubakale liiga viljaka mullaga alad, kus teised taimed osutuvad tugevamateks. Sel juhul püüab taim kogu oma energia kulutada seemnete kasvatamisele, et iga hinna eest elu järjepidevust säilitada ja seemnete abil levida soodsamatele kasvukohtadele.

Karutubakad on ühed karused taimed. Harilik karutubakas on neist üks karvasemaid, sest nii tema lehed kui ka varred ja õisiku alusel olevad kitsad lehekesed on kaetud mitmesuguste karvadega. Mitmel pool kohtame valgeid viltjaid karvu. Kui neid karvakesi mikroskoobis vaadelda, siis näeme, et nad on tähekujulised. Hariliku karutubaka lehtede alakülg on tähtkarvadest täiesti valge. Peale tähtkarvade võime mitmel pool leida ka näärmekarvu. Kõige huvitavamad on aga pikad valged harjasjad karvad. Eriti ilusasti on nad näha lehtedel, kui lehte veidi painutada ja siis külje pealt vastu valgust vaadata. Nii ilusaid pikki karvu ei ole vist küll ühelgi teisel meie looduse taimel. Karvad on sageli ligi sentimeetri pikkused. Mikroskoobis vaadates paistab harjasjas karv koosnevat kimbust tihedalt üksteise kõrvale paigutunud kiududest. Sellist karvatüüpi nimetatakse sammaskarvaks.

Harilikku karutubakat on kasutatud ka ravimtaimena. Temaga on võideldud sooleusside, bronhiidi ja vesitõve vastu. Kuid ta aitab ka kõhulahtisuse pärast kodus istujaid hädast ning omab veel verejookse peatavat toimet. Mitmel pool on teda ka silmahaiguste raviks kasutatud. Rahvapärastest nimedest võib järeldada ka seda, et harilikku karutubakat on kasutatud luuvaludest vabanemiseks. Nimi peetruse-kõtuvalurohi olla aga tekkinud nii, et korra oli Peetrusel kõht valutanud ja seda olla Kristus näinud. Viimane soovitanud Peetrusel ühe taime juurikast tükk hammustada. Peetrus teinudki nõnda ja kõhuvalu oli kohe kadunud. Sellest ajast saati on aga ka hariliku karutubaka risoomi tipp tömp.