Maad mööda roomavatel võsunditel on taime elus kindel ülesanne. Nad on tähtsateks paljunemisvahenditeks. Nimelt võib iga võsundi tipus tekkida lehekodarik, millele kasvavad juured alla. Nii ongi uus taim valmis. Soodsates tingimustes võib võsundeid tekkida palju, ühel taimel isegi kuni kümme tükki aastas. Kuid taimele vähesobivates kasvukohtades võivad mõnikord võsundid hoopis puududa. Ebasoodsad on harilikule karutubakale liiga viljaka mullaga alad, kus teised taimed osutuvad tugevamateks. Sel juhul püüab taim kogu oma energia kulutada seemnete kasvatamisele, et iga hinna eest elu järjepidevust säilitada ja seemnete abil levida soodsamatele kasvukohtadele.

Karutubakad on ühed karused taimed. Harilik karutubakas on neist üks karvasemaid, sest nii lehed, varred kui õisiku alusel olevad kitsad lehekesed on kaetud mitmesuguste karvadega. Mitmel pool kohtame valgeid viltjaid karvu. Kui karvakesi mikroskoobis vaadelda, näeme, et need on tähekujulised. Hariliku karutubaka lehtede alakülg on tähtkarvadest täiesti valge. Peale tähtkarvade võime mitmel pool leida näärmekarvu. Omapärased on pikad valged harjasjad karvad. Eriti hästi on need näha lehtedel, kui lehte veidi painutada ja siis külje pealt vastu valgust vaadata. Karvad on sageli ligi sentimeetri pikkused. Mikroskoobis vaadates paistab harjasjas karv koosnevat kimbust tihedalt üksteise kõrvale paigutunud kiududest. Sellist karvatüüpi nimetatakse sammaskarvaks.

Harilikku karutubakat on kasutatud ravimtaimena. Temaga on võideldud sooleusside, kõhulahtisuse, bronhiidi, verejooksude ja vesitõve vastu. Mitmel pool on teda kasutatud silmahaiguste raviks. Rahvapärastest nimedest võib järeldada, et harilikku karutubakat on kasutatud luuvaludest vabanemiseks. Nimi peetruse-kõtuvalurohi olla tekkinud nii, et kord olla apostel Peetrusel kõht valutanud. Kristus soovitanud Peetrusel ühe taime juurikast tükk hammustada. Peetrus teinudki nõnda ja kõhuvalu olla kohe kadunud. Sellest ajast saati on hariliku karutubaka risoomi tipp tömp.