Harilik näär
(Pimpinella saxifraga)
ingverid, maapihlad, atlahein, krampjuur

Harilik näär on meie tavaline sarikaline. Võrreldes enamike teiste putkedega on ta suhteliselt väikesekasvuline: harilikult ei küüni ta üle inimese põlvekõrguse. Kasvab harilik näär kõikvõimalikel kuivadel niitudel, aga ka hõredates metsades, eelistades lubjarikkamaid kohti, näiteks paekivialadel olevaid loodusid. Ära tunneb nääri lehtede järgi, neid on kahte tüüpi. Ühed on juurmise kodarikuna maapinnal. Need on lihtsulgjad liitlehed, mille lehekesed on munakujulised, saagja servaga. Ka alumised varrelehed on taolised. Nende järgi on tekkinud rahvapärane nimi maapihlad - sarnasusest pihlaka lehega. Varre keskosas ja tipul võime näha tilli lehtede sarnaseid kitsaid lehti. Ühtegi teist selliste lehtedega putke meie looduses pole. Segi võib ta minna oma perekonnakaaslase suure nääriga. Viimane on kuni meetrikõrgune, suurem ja tugevam taim.

Pärimuse järgi on nääri ka ingveriks kutsutud. Nimi on tulnud apteekrite kaudu, sest nääri juurikad meenutavad veidi ingveri omi ja neidki koguti ravimiks. Nääri juurikas on mõru, sisaldab mitmeid tugevatoimelisi eeterlikke õlisid ja seda on kasutatud mitmete haiguste raviks. Arstiti kõhuhädasid, nahahaigusi ja köha, tee on röga lahtistava toimega. Näärist saadi abi haavade loputamisel, neerukivide puhul, silmapõletike korral, nääri tee tõstvat söögiisu. Teeks tuleb võtta 1-3 grammi kuivatatud juuri poole klaasi vee kohta, keeta kümme minutit ja juua korraga ära. Samuti on vanarahva hulgast pärit tähelepanek, et kui verejooksvarohtu - harilikku nääri - panna värskele haavale, siis jääb veri kohe seisma. Veterinaarias on teda kasutatud sigade niinimetatud atlahaiguse korral, sellest nimi atlahein. Atlahaigus on haigus, mille korral ilmuvad looma kaelale punased laigud, kael võib minna paiste ja muutuda kõvaks, arstide poolt kasutatavaid haigusnimetusi on selliste nähtude kohta mitmeid. Kaasajal seda taime meditsiinis enam ei kasutata.